Juhtimine kui kolme jalaga taburet

Igal hommikul saime kokku, vaatasime koomiksit ja teritasime hammast. See on hämmastav, kui palju seoseid tegeliku eluga ja väärt õppetunde selles väikses sümpaatses koomiksis peitus. 10 minutit hommikust killuviskamist ja igaüks sai tööga alustada – kogu päevale oli atmosfäär loodud.

Siinkohal tuleb tõdeda, et tegemist oli Forekspanga juhatusega. Me käisime tol ajal läbi tohutult erinevaid seiklusi ja põnevaid aegu, aga emotsionaalselt on just need koomiksihommikud minuga tänaseni kaasas. Veidi hiljem lugesin kusagilt repliiki „work must be fun“, mis kõnetas mind niivõrd, et hakkasin oma majas seda aina enam propageerima. See võttis tuld. Ma usun sügavalt, et heade tulemuste tegemiseks on vaja õiget emotsiooni. Kulm kortsus punnitades, eesmärgiga „we work really hard“ – see ei ole õige. Ja isegi kui niiviisi tulemused saavutatakse, siis mis mõnu sellest tunda?“

Just nii räägib Eesti hinnatuim coach ja 25aastase kogemusega tippjuht Ivar Lukk 2020. aasta coaching'u konverentsil. Enda sõnul käib sellest ajast saadik „hea emotsiooni vajadus“ temaga tänaseni igal pool kaasas.

Kohtusin Ivariga ühel reedesel lõunal, mil see kohe ka kinnitust sai - esimesest hetkest alates õhkas temast sümpaatset soojust ja vahetut suhtumist. Hoolimata mitmekümneaastasest vanusevahest ja asjaolust, et kohtusime esimest korda, jäi mulle tunne, nagu räägiksin juba ammu teada vanema ja targema sõbraga.

Noore ja ambitsioonikana uurisin muidugi kohe, kas tippjuhiks saamisel on mingid kindlad kaasasündinud eeldused või soodumused.

„Ma ei olnud keskkooli ajal eriti popp tüüp ega seltskonna hing. Küll aga juhtus ühel korral nii, et punt klassikaaslasi ilmus minu kodu ukse taha. Selgus, et üks poistest oli ilma loata oma isa auto võtnud ja selle katki sõitnud. Nüüd ei teadnud keegi, mida selles õnnetus olukorras peale hakata. Ma tegelikult siiani ei tea, miks nad selle murega minu juurde pöördusid,“ räägib ta.

Mind väga huvitas, milline oli Ivari esimene kogemus juhina ja kuidas ta sellele positsioonile esmalt sattus. Oodates vastust stiilis „alustasin õpipoisina, liikusin edasi meistri abiliseks ja sealt spetsialistiks“ pidin pettuma. Tegelikkuses moosis Ivari juba keskkooli ajal ära üks puiduettevõtte tootmisjuht, kes soovitas noorel mehel minna edasi õppima puidutöötlemise tehnoloogiat. Ettevõte andis enda poolt stipendiumi ja kindlustas töökoha pärast õpingute lõpetamist. Milline vedamine, eks? Igal juhul sai sel moel Ivari esimeseks ametipostiks tsehhijuhataja. Värskelt koolipoisi staatusest tõusnuna oli tema juhatada järsku 46 inimest, kellest 40 olid temast vanemad naisterahvad ja vaid 6 töötajat mehed. Muide, üks meestest osutus klassikaliseks viinaninaks, kellel oli ühtlasi lähisuhe sama ettevõtte meistriga. Vedamine? Kindlasti mitte värskelt koolipingist tulnud noore mehe jaoks.

„Ega mul midagi üle jäänud, tuli hakata vaatama, kuidas hakkama saada. Huvitav on märkida, et selle tsehhi põhitoodang oli lauatennise reketid, mida üle kogu Nõukogude Liidu laiali saadeti. All keldris klopsiti aga kokku ka hiire- ja rotilõkse. Kusjuures sellega kaasnes minu esimene läbi viidud muudatus juhtimises. Nimelt käis minu vanemast härrasmehest eelkäija paar korda kuus Normast portfelliga lõksude tarvis vedrusid toomas. Selle muudatuse viisin kähku ellu, et mina enam portfelliga metallvedrude transportimisega ei tegelenud.“

Ivar ütles varasemalt, et alati ei olegi parim õppida edulugudest. Mõnikord saame palju paremaid teadmisi olukordadest, kus kellegi vanker rajalt välja jookseb - et mitte ise sama reha otsa astuda. Küsimusele, mis on tema enda kõige totram möödapanek, on Ivaril varuks hea lugu Forekspanga uue hoone ehitusperioodilt.

„Meil kõigil on teatav adrenaliinivajadus. Mingil hetkel läks ka minu elu igavaks. Nii töö juures kui ka mujal sujus kõik hästi ja oli vaja väljakutseid. Nii ma hakkasin tegelema hobilennundusega ja käisin isegi skydive'i langevarjuhüppeid tegemas. Forekspanga uut hoonet ehitades tekkis kange vajadus mänguasja järele. Ja kuna ma lendasin selleks ajaks väikese helikopteriga, siis tekkis selline „tagasihoidlik“ kinnisidee, et ehitame katusele helikopteri maandumisplatsi. Mõeldud, tehtud. Kui ma siis palusin professionaalsel piloodil esimene katsemaandumine teha, teatas ta mulle ausalt, et sinna katusele on praktiliselt võimatu elusalt maanduda. Pidime tunnistama, et see plats oli kasutu.“

Ivar tõdeb läbi muheda naeru, et inimesed on ikka kallutatud küll – võta peegel ja vaata ennast. Lisaks mainib ta, et samal perioodil oli nende haldusdirektor ilmtingimata nõudnud viimasele korrusele sauna ehitamist. Selle üle vaieldi kuid ja lõpuks jäi saun ikka ehitamata. „Iga inimene on natuke omamoodi viltu, sinna ei ole midagi parata“ muigab Ivar.

Tänaseks on Ivar pea kümme aastat tegelenud aktiivselt coaching'uga. Viimasel ajal köidab teda aina enam meeskondade coaching.

„Hiljuti pöördus minu poole üks IT-aldkonna juht murega, et tal on suured ambitsioonid, aga meeskond ei tule kaasa – kas saaksin teda aidata. Minu esimene küsimus oli, et kui palju too juht ise on nõus muutuma. Pärast mõningast pausi jõudis ta järeldusele, et ega vist muud üle jää.“

Ivarist sai selle juhi ja meeskonna coach. Ta kirjeldab, kuidas läks esimese asjana coach'itava meeskonna ühele koosolekule, millest kujunes üks markantsemaid kogemusi.

„Inimesed kogunesid ühte vaiksesse hämarasse ruumi. Algul üritab juht sotsiaalset small talk'i arendada stiilis – kuidas nädalavahetus läks ja nii edasi. See jutt ei võta vedu ja seejärel lülitatakse sisse projektor ning hakatakse uurima Excelis projekte. Ma tundsin kohe, et „elevant on toas“. Kõik tundsid seda, aga keegi ei rääkinud. Väga paljudes meeskondades on see teadmine, aga seal ruumis oli elevant ikka väga suur. Kogu õhk oli pingetest ja stressist nii paks, et hingamine läks raskeks. Loomulikult peegeldasin toimunut kohe ka kliendile – juhile – ja hakkasime aktiivselt tegelema nii tema kui kogu meeskonna coaching'uga“

Ivar kirjeldab värvikalt, kuidas üsna alguses coaching'u esimeste tegevuste juures ei pidanud üks meeskonna liikmetest vastu ja plahvatas: „Millega me siin tegeleme? On oht, et meie plaan ei tule täis, aga meie ajame siin mingit jama!“ Selle peale tuli tõmmata pidurit. Ivar võttis kohe meeskonna rajalt maha, et rääkida, milles lugu. Kalaluu diagramm löödi seinale, süveneti probleemidesse ja tehti ajurünnakuid. Lõpuks leiti kolm kõige olulisemat fookust, millega tegeleda ja inimesed läksid palju paremas meeleolus laiali. „Mul tuli taaskord visata ettevalmistatud päevakava minema, aga inimesed said lõpuks ausalt sellest elevandist rääkida, mis lõi hoopis uue energia“ räägib Ivar innustatult.

Meeskonna coaching on kogemuse loomine. Inimesed tulevad kokku, õpitakse üksteist sügavalt tundma, tuuakse välja elevant ja saavutatakse vibe, mille toel seada ägedad eesmärgid ning need ka ellu viia.

Käsitledes juhtimist kui kolme jalaga taburetti, millest üks jalg on teadmised, teine kogemused ja kolmas intuitsioon, on oluline, et need jalad oleksid enam-vähem ühepikkused. Muidu see taburet püsti ei seisa!