Aednikust juht armastab oma kunstnikke ja sõdureid võrdselt

Safi Bahcall toob meie ette lennuka sünteesi näiliselt täiesti erinevatest valdkondadest. Ta ühendab „Pöörastes ideedes“ ajaloo ja äri ideedega füüsikast ning toob näiteid, kuidas on õnnestunud inertseid organisatsioone edukalt uuenduslikult käituma panna, ühendades selle faasisiirde mõistega, mis kirjeldab, kuidas aine läheb ühest olekust üle teise.

Üks tema põhiteese on, et uuenduse jaoks pole mõtet muuta organisatsioonide kultuuri. Vaja on muuta innovaatilistest ideedest huvitatud organisatsioonide struktuuri. Tema suurim inspiratsioon on Theodore Vaili juhtimisel ellu viidud Belli telefonikompanii kannapööre 20. sajandi alguses ja Vannevar Bushi edu Ameerika Ühendriikide armee tehnoloogilisel uuendamisel Teise maailmasõja aegu.

Lood radarite, polaroidprillide, tuumapommide, kolesterooliravimite, reisilennukite, 3D-animatsiooni tehnoloogiate ning paljude teiste esialgu naeruvääristamist ja suurt vastuseisu leidnud ideede keerulisest teekonnast on huvitavad. Tegemist on klassikalise ärikirjandusega, ja kellele meeldivad kaasahaaravad lood läbi raskuste meie ette jõudnud geniaalsetest ideedest, mida on püütud mitu korda tappa, leiab nii mõndagi mõtlemapanevat.

Need lood, mida on raamatu lõpuosas avatud põhiteesideks ehk liigagi palju, ilmestavad, kuidas uuenduslike ideede ellujäämiseks on kasulik rakendada kindlaid põhimõtteid. Samal ajal metafoorina meelde tuletades, kuidas vesi siirdub kahevahelolekust vedelasse või tahkesse olekusse.

Baasretsept uuenduslike ideede kaitsmiseks on kaks faasi teineteisest rangelt lahus hoida ning mitte lasta kummalgi poolel domineerida. Autor soovitab ettevõttes „kunstnikud“ ja „sõdurid“ kui eri faaside ilmingud eraldada. Ühed tagavad pööraste ideede sünni ning peavad saama turvaliselt ebaõnnestuda, ent teiste ülesanne on uut tähelendu jahtides tagada organisatsiooni jätkusuutlikkus.

Vastandades iduettevõtteid ja edukaid saritooteid müüvaid firmasid, osutab ta, et olemuslikult toimivad need ettevõtted eri faasides. Meeskonna teatud suurusest ja motivatsioonidest alates muutuvad riskivalmidus ja piiritu isiklik panustamine struktuursetel motiividel kontoripoliitikaks, karjerismiks ja stabiilsuseks.

Uuendust tuleks juhtida aednikuna, kes tagab eri funktsiooniga rühmade tasakaalu ning hoolitseb selle eest, et nende vahel toimuks ressursside ja ideede pidev ülekanne.