Marko Pomerants: mida targem oled, seda hullem on läbikukkumine

Olen sel aastal lugenud kolme Äripäeva raamatut. Kuna tegemist on selle aasta raamatutega, mille enamik nippe ei aegu, annan omapoolse jõulukingi vihje. Selleks on Adam Granti „Järelemõtlemise kunst.“ Grant on Ameerika organisatsioonipsühholoog ja tal on selgelt nauditav oskus asjade üle mõelda ning oma teadmisi edasi anda.

Grant kutsub meid kõiki mõtlema nagu teadlane, ise selleks teadlane olemata. See tähendab oskust üha järele mõelda: kinnituse otsimise asemel tuleb tutvuda ideedega, mis meie eeldusi kahtluse alla seavad. Eksimine on väärtus, mis võimaldab avastada midagi uut.

Granti soovituse kohaselt tuleb õppida midagi uut igalt inimeselt, keda kohtame. Kui Eesti inimene hakkab jutu käima saamiseks ilmast rääkima, võiks algatuseks hoopis uurida, mille üle vestluspartner viimati järele mõtles? Sellest avangust võiks midagi ägedat hargneda. Ometi nii keegi tavaliselt ei tee. Kas tasuks?

Kõik küsisõnad tunduvad ju ühtviisi head, aga Grant soovitab „miks“ asemel küsimust „kuidas“. Minu nelja-aastane lapselaps Lukas küsib minult pidevalt: „Aga kudjas?“ Kuidas paneb teise poole mõtlema: „Aga tõepoolest: kuidas ma selle oma veendumuse realiseeriksin?“ Kuulamise kui tegelikku infoammutamise viisi tähtsus saab ka „Järelemõtlemise kunstis“ üle korratud. Kuulamine ei pea tähendama vaikust, küll aga on hea oma arvamused küsimustega asendada. Inimestevaheline suhe pole ju kommertsraadio hommikuprogramm, kus saatejuhil on vaja eeter täis rääkida.

Valimiste aeg on lähenemas. See tähendab arvukate debattide pidamist. Grant kutsub debatti suhtuma kui tantsu, mitte kui lahingusse. See aga tähendab ühisosa tunnistamist ja tõe üle läbirääkimise valmidust. Kas tantsulembesel Kaja Kallasel võiks olla lihtne leida Martin Helmega ühisosa, kui ta seda vaid sooviks? Eesti metsandusedebatt võiks olla teine näide, kus ühisosa tunnistamine oleks abiks.

Selle raamatu üks lemmiksoovitusi on üleskutse visata minema oma 10 aasta plaan. Mulle tundub see enamasti õige isegi riiklikus mastaabis. Maailm on olnud nii kiires muutumises, et siin on võimatu mõistlikku liikumisteed ette planeerida. Teine aspekt on see, kui edukas saaks üldse olla plaanimajanduse järgi elamine? Ometi on meil need inimesed täitsa olemas, kes jutlustavad pika plaani olemasolust, omamata lühikestki.

Samuti sümpatiseerib mulle üleskutse loobuda headest tavadest. See ei tähenda pöördumist halbade kommete juurde. Alati on väärtuslikku, mida endaga elus kaasas kanda, aga „Järelemõtlemise kunstis“ käsitletakse seda teemat kontekstis, et ei saa olla ideaalset olukorda, mis ei sunniks järele mõtlema ning väljakujunenud rutiine edasi arendama.

Grant toonitab vajadust järelemõtlemiseks aega võtta. Kirjutan sellele mõttele kiirelt alla – olen sellele isegi korduvalt mõelnud. Olles kirjutanud noorele ministrile eneseabiõpiku, toonitan minagi, et oma kalendrit ei tohi lasta sündmustest täis laduda, sest mõtlemiseks peab aega jääma. Kolleeg Janek Mäggi rõhutab, et tegelikult on oluline isegi ette mõelda. No tõesti! Põhjuseid, miks inimesed järele ei mõtle, on juba omaette järelemõtlemist väärt. Näiteks veendumused: „see ei toimiks siin kunagi“ või „minu kogemus ei ole seda näidanud“ ja „me oleme seda alati nii teinud“.

Juhid kipuvad oma võimeid üle hindama. See pole minu veendumus, selle kohta on andmestik. Millest see ülehindamine tuleneb? Nimelt on vähe asju, mida me teame, et me teame. Natuke rohkem neid, mida me teame. Veel rohkem on asju, mida me arvame, et me teame, ja hoopis palju on neid, mida me ei tea.

Raamat algab George Bernard Shaw' tsitaadiga: „Progress on võimatu ilma muutusteta; ja need, kes ei suuda muuta oma seisukohti, ei suuda muuta midagi.“ Järele mõtlema panev, kas pole?!

Lugesin raamatu kaanest kaaneni läbi, ka tänusõnade osa. Ja sealt sain teada, mis on raamatu kaanel. Ma olin ju seda raamatut mõnda ega igal õhtul näinud, aga polnud kaaneillustratsioonile tähelepanu pööranud. Sellel konkreetsel mittemärkamisel ei ole fataalseid tagajärgi. Mõne teise, tegelikku olukorda kajastava foto puhul ei pruugi mittemärkamine niisama lihtsalt lõppeda. Nii on surma saanud terve astronautide meeskond.

Palju on olnud viimasel ajal juttu sellest, kas üldse peaks jõulukinke tegema. Paaniliselt mõeldakse: mida küll osta? Ma olen järele mõelnud ja julgen soovitada. Ostke see raamat mõnele lähedasele või endale jõulukingiks. Enne ikka kõhelge ka, sest mida targem oled, seda hullem on läbikukkumine.