Kõrvulukustav vaikus

Äripäeva kaanelugu paljastab, et juba 2001. aasta esimesel poolel võeti Tallinna Sadamast iga kolmikliidu erakonna toetuseks umbes miljon krooni. Jüri Mõis kinnitab, et informeeris sellest ka kapot ning et kolmikliidu juhid käisid kapos ülekuulamisel. Ka paljud teised ettevõtjad on Äripäevale kinnitanud, et Tallinna Sadama kasutamisel erakondade rahapumbana on ligikaudu 15aastane ajalugu.

Eile kirjutas Postimees, et valitsusparteide kaukasse võib olla jõudnud summasid riigiettevõtte kaudu. Selline info tähendab vabas demokraatlikus riigis valitsuskriisi. See eeldab, et valitsus kutsub kokku pressikonverentsi ja annab teada, et see pole tõsi – või tunnistab, et see oli nii, ja astub tagasi. Eestis on võimalik, et selliste kahtlustega lugu ilmub – ja peaminister vaikib.

Majandusminister, kelle haldusalas see kõik toimub, annab mittesisulisi kommentaare ega vasta Äripäeva ajakirjaniku küsimusele, kas see on tõsi. Vaadake intervjuud Michaliga Äripäeva veebist. Ta elab justkui teisel planeedil. See kõik ei paista puutuvat temasse.

Valikut ei ole

Erakonnad peavad hakkama andma sisulisi kommentaare, teist valikut ei ole. Reformierakonnal on valitsuses juhtpositsioon. Reformierakonna juht, peaminister Taavi Rõivas teatas Tallinna Sadama altkäemaksuafääri avalikuks tulles, et see juhtum on julgeolekuoht. Ent määratult suurem julgeolekuoht kui see, et sadama juhid võisid kasutada miljonitesse eurodesse ulatuvaid altkäemaksusummasid enese heaolu parandamiseks, on selle väidetav liikumine erakondade kassadesse.

On võimalik, et praegu samm-sammult lahtirulluv rahastamisskandaal on oluliselt ulatuslikum kui 2012. aasta mais Silver Meikari ülestunnistusest alanud Reformierakonna musta raha skandaal, mis mäletatavasti lõppes süüdistuse esitamiseks kõlblike tõendite puudumise tõttu. Ja ehk ka suurem kui Keskerakonna idarahaskandaal, milles mäletatavasti raha reaalselt üleandmist ei toimunud, sest kapo tõkestas tehingu.

Teiseks, Reformierakonna käes on olnud jäme ots Tallinna Sadama juhtimisel juba pikki aastaid. Kriminaalkorras süüdi mõistetud Neinar Seli järel asus Tallinna Sadama nõukogu juhtima Remo Holsmer, kelle esimene instinkt oli süüdistada juhatust ja hoida kõrvale nõukogu vastutusest. Tänaseks on nõukogu siiski tagasi astunud. Nõukokku kuulus ka Kalev Lillo, Reformierakonna musta raha skandaali üks peategelasi – teine oli praegune majandusminister Kristen Michal.

Seljatagune kindel

Vahi all viibivad Ain Kaljurand ja Allan Kiil, endised sadama juhid, on kahtluste kohaselt saanud erakordselt suuri summasid. Selliste summadega riskimiseks pidi neil olema kas vankumatuks peetav seljatagune, absoluutne karistamatuse tunne või siis väljapääsmatu olukord: kord sellele rattale astununa ei pruukinud enam olla ühtki eetilist valikut.

Suurpuhastus riigifirmades on alanud ja kapot tuleb igati tunnustada selle eest, mis juba tehtud. Et kogu info ei jõua avalikkuse ette korraga, on paratamatu. Mõelgem korraks ka sellele, kui keeruline on oma tööd teha kapol ja prokuratuuril – nende juhid saavad ametisse ju poliitikute otsuste tulemusena.

Riigifirmade Augeiase tallid peavad puhtaks saama. Ent poliitilise vastutuse võtmine on paratamatu. Mida enam erakonnad seda edasi lükkavad, seda mustemaks saab vaba Eesti eetiline pale.