Õnn koolist kaasa!

Hiljuti avaldatud PISA-testi tulemused näitavad Eesti haridussüsteemi nõrku külgi. Kui laste õppeedukus on kõrges hinnas, millele sotsiaalmajandusliku tausta mõju on nõrk, siis sellegipoolest Eesti õpilased hilinevad ja puuduvad koolist rohkem kui OECD riikides kesmiselt. Rahvusvahelises võrdluses on Eesti õpilased ka kõige vähem õnnelikud.

Äripäeva toimetuse meelest vajab haridussüsteem sisulist muutust, mida ja kuidas õpetada, et pikas plaanis oleks nii haridussüsteem kui ka ettevõtluskeskkond jätkusuutlikumad. Peaksime soodustama ettevõtja teket, mitte ainult palgatöötaja kasvatamist.

Praegused õppekavad, mida tuleb õpilastele teha selgeks, ei lähtu tegelikest ootustest ega vajadustest tulevasel tööturul. Samas tuleks pöörata rohkem tähelepanu sellele, et õpilased jõuaksid kooli haridust omandama ning tunneksid sellest rõõmu.

Tüütu rügamine

Tõenäoliselt ei leidu ettevõtjat, kes ei ole oma õppimise või töötamise ajal näinud uksest sisse lonkivat kaasinimest, kellele tundub tema põhitegevus (õpilasele õppimine, töötajale töötamine) kuidagi nukralt tüütu. Justkui tehakse midagi sellepärast, et nii peab, mitte sellepärast, et see motiveerib või näib rahulolu pakkuvat. Veelgi kurvem on siis, kui sellist inimest näeb peeglist.

Koolist puudumine on tõsine probleem, sest võib viia haridustee katkemiseni ja omab seetõttu kaugeleulatuvaid tagajärgi inimese heaolule hilisemas elus, selgub värskest uuringust. Kuna Eestis on väljalangevus haridusest kõrge, on eriti oluline jälgida hilinemist/puudumist, sest see mõjutab ka võimalike spetsialistide teket, kellest Eestis on praegu suur puudus. Eriti demograafilises olukorras, kus rahvastiku vähenemine ei tundu peatuvat.

Kui arengumaade õpilased on õnnelikud, aga nende õpitulemused on kehvad, siis leidub Euroopas haridussüsteeme, kus saab heade õpitulemuste kõrval õnnelikke õpilasi. Sellised näited on Šveitsis, Liechtensteinis ja Hollandis. Jutt, et sealne elatistase lubab paremaid tulemusi, ei päde, sest Eestis ei mõjuta sotsiaalmajanduslik taust õpitulemusi.

Õppekavade sisulisele poolele saab Äripäev anda soovituse Eduka Eesti edukamate tööde näitel, mis tegid ettepaneku tuua koolidesse programmeerimise kui põhilise õpivajaduse ning majandus- ja ettevõtlusõppe. Samas ei ole sellest suurt tolku, kui selline muutus tundub õpilastele ikka mõttetu kohustusena, mis tuleb lihtsalt ära teha. Seetõttu vajamegi teistmoodi lähenemist, kuidas midagi õpetatakse. Milline metodoloogia sobiks kõige paremini Eesti keskkonda, jäägu didaktikute pärusmaale. Tähtis oleks, et õpilane tahab õppida.

Läbipõlemise oht

Praeguse õpisüsteemi kasuks räägib mingil määral selle edu. Ei tundu väga arukas torkida toimivat õppekava, sest see võib tuua kaasa ainult hullema. Samuti ei garanteeri õnnelikum õpilane sama head või paremat õpitulemust. Selle kõrval peaks aga mõtlema pika plaani peale, kui kaua suudab vähemõnnelik inimene võistelda õnnelikuga (sest nii tööturg kui ka ülejäänud elu on pidev konkurents). Tõenäosus, et õnnetu inimene on stressis ja põleb seetõttu ka kiiremini läbi, on küllaltki suur.

Õnnelike laste ja noorte kasvatamine ei sõltu vaid kodust, vaid vajab ka kindlat suunda koolis. Siin on tähtis roll õpetajatel. Üks suund võiks olla järjepidev õpetajate peale­kasv, mis aitaks seeläbi kiirendada uuenduste elluviimist. Õpetajad, kes on pensionieas otsustanud veel tööga jätkata, on küll hindamatu kogemusega, kuid nende endi õpitahe ja -võimekus jääb noorematele märgatavalt alla.