Saame tuttavaks, lobist

Eesti võiks selge lobimisregistri paika panna, siis lisanduks salalobijate üle konkurentide ja avalikkuse kontroll, leiab Äripäev juhtkirjas.

Lobimise juures on halb maik mitte ­ainult Eestis, vaid ka paljudes teistes riikides. Sest ühest küljest on see küll normaalne infovahetus, kust mujalt saaksid seaduste loojad teada, kuidas asjad elus tegelikult käivad ja milline mõju on ühel või teisel seadusemuudatusel. Selle võib peale huvigruppide algatada ka näiteks ministeerium, küsides seadusele või teisele praktikute hinnanguid. Siis on pilt selge ja asjaosaliste huvid ka. Teisalt on ka neid, kes eelistavad asju ajada hundina tallenahas, tõelisi eesmärke varjates. Ja iga abinõu, mis maske maha võtta aitab, on teretulnud.

Valdkonnad, kus rohkem lobitakse, on mõistetavalt need, kus riigist rohkem sõltub – energia, ravimid, hasartmängud, alkohol, jäätmed.

Euroopa Liidu juures tuleb huvilistel end lobistide registrisse kirja panna, teada anda, kellega kohtutakse ja mis teemal. Võib vaielda info ammendavuse üle, aga mingi pildi huvidest ja suhtlemise intensiivsusest see annab. Eesti kohta ütleb see pilt, et meie pole Euroopa tasemel lobimise kasu veel ära tabanud. Peale selle nõuab Brüsseli masinavärgist arusaamine süvenemist ja ka raha. 

Vabatahtlikud kontrollijad

Kui lobimishuvilisi on ELis palju ja detailidesse uppumine seetõttu lihtne, siis Eesti-suguses hõlmatavas riigis peaks ülevaate saamine lihtsam olema. Selge on, et kui panna paika reeglid, siis ilma elementaarse kontrollita see pigem annab ebaausaid eeliseid kui selgendab pilti. Seega päris bürokraatia lisandumiseta hakkama ei saa. Teisalt hoiavad e-lahendused neid mõistlikes piirides ja loota võib ka konkurentide ja ajakirjanike tööle. Kes soovib, võib seda võtta ka ajakirjanduse lobina. Avalikkusele ei peaks teada olema mitte reeglite rikkujad, vaid soovija võiks näha kogu logi – kes, kellega, millal, millest. Oluline on, et aruandlus oleks andjale piisavalt lihtne teha, aga teistele siis informatiivne.

Lobimisregistrist tuleks välja ka see, kelle huvides professionaalsed suhtekorraldajad parasjagu asju on ajamas. Kui Hando Sutteri puhul võib eeldada, et juttu tuleb energiast või keskkonnast, siis näiteks Ott Lumi kohtumiste teemat on keerulisem aimata.

Peale lobijate kutsuks register korrale ka neid, kelle juures lobistamas käiakse – poliitikuid ja ametnikke. Teadmine, et kohtumised tuleb kirja panna, distsiplineerib. Ikka võib ju olla nägijaid ja salakohtumise väljatulemise oht on suur. Kui on aga teada, millal lobist ametniku või poliitikuga ühendust võttis, mis oli vestluse või kirjavahetuse sisu ja keda ta esindas, on hilisemast otsusest hea niite kohtumisteni tõmmata.

Isereguleerumine ei anna villa

Osa mõjutamisviise jääb üleslugemise alt nagunii välja, on ju selles ülesandes ka paljud tellitud uuringud või suhtumist mõjutavad arvamusavaldused.

Lobitegevuse reguleerimine on Eestis päevakorras olnud. Viis aastat tagasi ilmus see justiitsministeeriumi plaani, minister oli siis Kristen Michal. Lõpuks sumbus teema aga mugava isereguleerumise variandiks ja sinna see jäi.

Euroopa Liidu eesistumise ajal me Eestis kindlasti alles näeme suuremaid rahvusvahelisi lobistajaid, selle kogemuse pealt saabki siis asja kallale asuda.