Tööstuses nutikale tootmisele alternatiivi pole

Tänane Äripäev kirjutab metallitööstusettevõtte Radius Machining näitel, kuidas tootmise digitaliseerimisest võib ettevõttele suurt tulu tekkida, kuid see nõuab lisaks mõtteviisi ja tootmisprotsesside muutmisele enamasti ka suuri investeeringuid.

Äripäev leiab, et kuigi digitaliseerimisprotsess võib olla kulukas ja ebamugav, ei ole sellele alternatiivi, kui soovime ka järgnevatel aastakümnetel konkurentsis püsida.

Tööstus 4.0 on kujunenud trenditeemaks, millest räägitakse palju nii erinevatel konverentsidel kui ka erialakohtumistel ja meedias. See on imevits, mis ühendab tööstustootmise etapid interneti ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil ning muudab tootmise seninägematult efektiivseks ja paindlikuks.

Digiteerimine suurendab efektiivsust, nii et ressursse saab paremini kasutada ja tegevusi tõhustada. Kasvab tootmise kiirus, mistõttu saab lühendada tootearenduse innovatsioonitsüklit, valmistada keerulisemaid tooteid ning suurendada tööstuses kasutatavat andmemahtu. See kõik toob kaasa paindliku, niinimetatud individualiseeritud masstoodangu ja suure tootlikkuse. Ja see kõik nõuab suuri investeeringuid.

Eestlastele meeldib mõelda oma riigist kui innovatsiooni esirinnas marssivast digiliidrist, kuid vähemalt tööstuses see kuvand tõele ei vasta. Rahvusvahelise DESI digitaalsete tehnoloogiate kasutuselevõtu indeksi järgi on Eesti Euroopa Liidus 28 riigist 19. kohal. Me oleme sabassörkijad. Ja oht on, et kui me kiiresti liidritele järgi ei võta, siis olemegi sellest rongist maas. Tugevamad lähevad jõuliselt eest ära ja meie osaks jääb paremal juhul odav allhange. Seda on taibanud ka riigijuhid.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium töötas tänavu suveks välja toetuse, mis on suunatud tööstusettevõtetele digitaliseerimise ja automatiseerimise diagnostika läbiviimiseks ning seda saab taotleda EASist. See pole küll päris see, mida ettevõtjad lootsid, kuid algus siiski. Lähed küsima pintsakut, aga välja tuled kikilipsuga – nii iseloomustas IKT-klastri juht Doris Põld riigi plaani mullu sügisel, kui seda avalikkusele tutvustati.

Riigi toetatud digiaudit on hea ja oluline asi, kuid enamasti selgub selle tulemusena, et ettevõttesse on vaja teha suuri investeeringuid. Metallitööstuse Radius Machining juht ja omanik Veljo Konnimois nentis Äripäevale oma kogemusest rääkides, et digiaudit näitab ettevõtte juhtkonnale ja omanikele neid kitsaskohti, mida nad tegelikult ju ise sisimas tunnevad. Neid ei ole kõrvaldatud peamiselt just seepärast, et teatakse – see läheb kalliks.

Eesti ettevõtted aga investeerida ei julge ning parim aeg investeeringute tegemiseks hakkab selleks korraks vaikselt läbi saama. Ettevõtete investeeringukulutuste suhe lisandväärtusesse on viimasel kolmel aastal jäänud kriisiaegsele tasemele, mis jääb Euroopa Liidu riikide keskmisele alla. Sellele kitsaskohale on tähelepanu juhtinud ka Eesti Pank, kes on leidnud, et just vähene investeerimisjulgus võib pidurdada majanduskasvu. Investeeringute vähesust on kompenseeritud töötajate arvu suurendamisega, kuid praegune tööturg seda enam ei võimalda – vaba tööjõudu lihtsalt enam pole.

Isegi kui investeeringute tegemiseks ja laenu võtmiseks oleks valmisolek olemas, jääb asi tihti omafinantseeringu taha. Ehk on just siin kitsaskoht, mida riik saaks arengu kiirendamiseks abimeetmega lahendada? Lõpuks on vastutus ettevõtte tuleviku ees aga ikkagi mitte riigi, vaid juhtide ja omanike õlul. Tootmises digitaliseerimisele alternatiivi ei ole ja mida hiljem seda mõistetakse, seda valusam ja kulukam see olema saab.