Sundvõõrandamise tõe ja õiguse selgitagu kohus

Valitsus valmistub järgmisel nädalal sundvõõrandama kinnistuid Ida-Virumaal, et eraettevõte Kiviõli Keemiatööstus saaks asuda kaevandama maapõues peituvaid põlevkivivarusid. Kaevandatavalt põlevkivilt loodab riik maksudena teenida 55 miljonit eurot, kinnistute omanikele pakutakse sundvõõrandamisel hüvitiseks alla miljoni euro. Kiviõli Keemiatööstuse võimalik teenitav kasum on teadmata.

Äripäev leiab, et kuna tegemist on esmakordse juhtumiga Eesti ajaloos, kus maa sundvõõrandatakse maavarade kaevandamise eesmärgil, oleks mõistlik see suurema õigusselguse huvides kohtus läbi vaielda.

Sest on, mille üle vaielda. Ühelt poolt kuuluvad Eesti seaduste kohaselt maapõuevarad alati riigile, ükskõik, kes juhtub olema neid peitva maa omanik. Eestis ei ole paraku võimalik oma kodusest diivanist naftamaardlat avastada ning sellelt kasu lõigata. Riigi soov maavarasid meie kõigi ühiseks hüvanguks mõistlikult majandada on põhjendatud ning selle soovi täitmiseks on riigil vajadusel õigus kasutada ka sundi.

Teisalt tekib riikliku sunni rakendamisel alati küsimus, kas see on vältimatu ning kas saadav ühine hüve kaalub üles eraomanikule tekkiva kahju. Kas kahju hüvitis on mõistliku suurusega? Ning otse loomulikult ei tohiks riik oma sunniaparaadi kasutamisel eelistada üht eraõiguslikku isikut teisele – näiteks võtta ühelt kinnistud, et teine saaks teenida kasumit. Kui neile küsimustele oleksid olemas lihtsad ja kõiki osapooli rahuldavad vastused, oleks 2006. aastal alguse saanud Kiviõli põlevkivikarjääriga seotud vaidlus küllap juba kümmekond aastat tagasi lahenduse leidnud. Aga ei ole.

Piirkonnas tegutsevale Kiviõli Keemiatööstusele on väljastatud kaevandamisluba, mis hõlmab ka vaidlusaluste kinnistute all asuvat põlevkivivaru. Loomulikult soovib ettevõte oma luba maksimaalselt ära kasutada. Riik on samuti kaevandamisest huvitatud, kuna keemiatööstus on piirkonna üks suuremaid tööandjaid ning kaevanduse laiendamine pakuks kohalikele inimestele tööd ja teenistust aastateks. Rääkimata 55 miljonist eurost, mis kaevandatavalt põlevkivilt maksudena teenida loodetakse.

Kinnistute omanikud aga on väga hästi teadlikud maapõues oleva põlevkivi väärtusest ning soovivad sellest oma osa saada. Kui riik on valmis kinnistute eest maksma pisut alla miljoni euro, siis omanikud soovivad saada 150 korda rohkem. Nad leiavad, et tegemist on puhtalt eraomanike vahelise vaidlusega ja ei ole ühtegi mõistlikku ja objektiivselt selgitatavat argumenti, mispärast riik asub sellises situatsioonis ühte poolt esindama.

Valitsuse korralduse seletuskirja kohaselt on avalik huvi piisavalt tõendatud, et tingida riigi sekkumine ja algatada kinnisasja avalikes huvides omandamise menetlus. Samas nendib seletuskiri, et riigil puudub praktika põlevkivi kaevandamiseks sobiliku maa kasutamise või võõrandamisega seotud probleemide lahendamisel.

Kuna tegemist on pretsedendiga Eesti õigusruumis, oleks üldise õigusselguse huvides, kui see kohtutes selgeks vaieldaks. Äripäev loodab, et kinnistute omanikud ei piirdu üksnes avalike kirjade ja pöördumistega, vaid on valmis selle vaidluse ka kohtusse viima.