Hiir suhelgu elevandiga teise elevandi turjalt

Äripäev toetab majandussuhetes Hiinaga pragmaatilist koostööd. Leiame, et hiinlastega saab edendada mitte ainult kultuurilist läbikäimist, vaid ka ajada äri vastavalt meie seadustele, ilma et iga lepingu või tehingu juures tuleks nina alla hõõruda väärtusi, millest me tahes-tahtmata jäämegi teisiti aru saama. Seejuures tuleb alati mõista, et see on elevandi ja hiire suhe. Oleme mastaabilt ja kultuurilt nii erinevad, kui üldse olla saab, mis kahtlemata mõjutab ka mistahes partnerluse aluseid.

Hiina valjuhäälne protest Eesti välisluureameti aastaraportis avaldatu vastu võib tunduda üllatav, ent lähemal vaatlusel ei ole see mõistetamatu reaktsioon. Esiteks meenutagem, et väärtuste tasandil on Hiina alati hoiatanud Eesti juhtkonda suhete eest Tiibeti usujuhi dalai-laamaga. Teiseks on Eesti positsioon rahvusvahelises poliitikas suurem kui riik ise. ÜRO julgeolekunõukogu valitud liikmeks saanuna oleme istet võtnud veel ühe maailma tähtsaima laua taga lisaks Euroopa Liidule, OECD-le ja nii edasi. See teeb meist oluliste otsuste juures kaasarääkijad. Hiina on aga rahvaarvult suurima riigina võtnud selge kursi tõusta ka maailma suurimaks majanduseks ja juhtivaks poliitiliseks jõuks.

Eesti pole varem sellistes paberites, nagu kõnealune raport, Hiinat kui julgeolekuriski nii jõuliselt käsitlenud. Laest pole teema võetud – see oli kõne all ka Müncheni julgeolekukonverentsil. Kahtlemata mõjutab Eestitki USA surve tõrjuda Huawei tehnoloogia võidukäiku 5G-võrkude ehitamisel. "Hiina heaks töötavad lobistid sõidavad Euroopas aktiivselt ringi ning jutlustavad Hiina ja Euroopa ühistest vaadetest, sel moel sihiteadlikult lääne ühtsust õõnestades," märgitakse raportis. Lobiste on Eestiski liikumas nähtud. Hiinat huvitab euroliidu ühisturg ning selle nimel aetakse nii pehmet kui ka kõva poliitikat.

"Mida ühtsem Euroopa Liit suhetes Hiinaga on, seda mõistlikum," ütles välisminister Urmas Reinsalu (Isamaa) ERRile Hiina hiljutist kriitikat kommenteerides. Siinkohal aga tahaks välisministrilt küsida, kas kogu valitsus ikka seisab ühtselt selle ühtsuse saavutamise nimel. Pigem on EKRE liidrid püüdnud ELi ühtsust kui mitte lõhkuda, siis naeruvääristada ja nõrgana näidata. See ei näita paraku, et praeguses valitsuses oleks nähtav üksmeelne välispoliitiline joon, olgu koalitsioonileppes kirjas kuidas tahes.

Välispoliitilise joone hoidmine on vajalik selleks, et jõuda näiteks selgusele, kas Eesti peaks jätkama Hiina välisministeeriumi loodud nn 17 + 1 kohtumiste formaadis koos teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega (China-CEEC). Praegu on mitu poliitikut asunud seda koostöövormi kritiseerima, teiste seas on skepsist väljendanud Andrus Ansip, kelle valitsuse ajal Eesti algatusega liitus.

Kokkuvõttes leiame, et Hiinat partnerina tõrjuda ei maksa ega ilmselt saagi. Küll aga tuleb tähelepanelikult lugeda, millele me alla kirjutame, milliseid tingimusi seatakse, olgu teemaks Tallinna–Helsingi tunnel, sidevõrk, mõni PPP-projekt või muu investeering, mille vastu Peking on huvi üles näidanud. Parim variant on teha kokkuleppeid ELis ühiselt. Avalik ja avatud debatt kohustuste võtmise juures peaks olema enesestmõistetav. Ida-Euroopas on näiteid, kus valusad vitsad on juba kätte saadud.