Ettekujutus riigikogu liikmest, kes tangib riigikogu kütusekaardiga kõigepealt oma autot ning laseb seejärel ka mõnel pereliikmel või sõbral maksumaksja kulul paagi täis võtta, tekitab ühtaegu viha ja paneb küsima, kas niisugune ongi Eesti parlamendi tase. Veelgi enam teeb seda vaimusilmapilt riigikogulasest, kes sõidab oma viimase tööpäeva õhtul bensiinijaama, kanistrid pagasiruumis, vibutab sedasama kaarti ega lahku enne, kui kõik on triiki täis. Või kui tankur vakatab.