Tšehhi numbritega luksusautod Eesti teedel – midagi on pildil valesti

Väga paljud meist on neid märganud. Eestis sõidab juba aastaid ringi silmatorkav kogus Tšehhi numbrimärgiga autosid. Seejuures just kallihinnalisi autosid, mida saavad endale lubada inimesed, kel on elus hästi läinud – kas või korraks.

Midagi on pildil valesti. Need masinad liiguvad Eestis aasta läbi, roolis Eesti elanik. Tavaliselt jälgivad riigid vägagi valvsalt, et alaliselt nende pinnal kasutatavad autod oleksid koha peal registreeritud ja kindlustatud. Et nende pealt tasutakse kaasnevad maksud jne.

Ning siis on veel moraalsed aspektid. Siingi tuleb Äripäeva meelest nentida: miski on kuskil nihkes.

Äripäeva värske hittlugu kajastab, kuidas maksuamet võttis noid Tšehhi registris olevaid luksusautosid Eestisse toova ettevõtte JMV pihtide vahele. See on lugu mõne arvamuse järgi geniaalsest äriideest, maksuameti meelemuutusest, võimalikust pettusest, ligi poolest miljonist arestitud eurost ja maksuvaidlusest, mille arenguid jälgivad eksperdidki nagu ettearvamatut põnevusfilmi. Toimetus istub piltlikult öeldes nendega samal diivanil.

Küll aga võib juba praegu öelda, et riik – antud juhul siis täpsemalt rahandusministeerium – on lasknud sel „põnevikul“ kerida, sest pole välismaalt auto rentimist puudutava maksutemaatikaga tegelenud. Selle passiivsuse tulemuseks on olnud aastatepikkune olukord, kus üks automüüja kasutab enda meelest kavalat, ent legaalset võtet, võites sellega kliente, teised aga vangutavad pead, et see asi ei ole ju õige. Niimoodi ei looda läbipaistvat ja kõigile võrdset majanduskeskkonda!

Eraldi tähelepanu väärib küsimus, millise sõnumi saadab ning millest kõneleb see, kui keskmisest märgatavalt jõukamad inimesed otsustavad JMV nõksu kasutades oma luksusauto vähemalt aastaks Tšehhi registrisse jätta, ehkki kasutavad seda siinsamas Eestis. Usutavasti maailma näinud inimestena on nad tõenäoliselt kursis sellega, kui kiivalt läänemaailmas vara korrektselt deklareerimisse jms suhtutakse, seejuures mitte üksnes riigi, vaid ka kohalike elanike poolt, ning millised arusaadavad põhjused sel kõigel on.

Küllap on siingi erinevaid näiteid ja kaalutlusi, kuid toimetusele jääb mõistetamatuks, miks näiteks sportlasena sõna otseses mõttes miljoneid teeninud Ragnar Klavanil on tarvis hakata n-ö hallil alal toimetava äri reklaamnäoks, selmet teha koostööd ametliku esindusega.

Nagu eespool mainitud, siis kõne all oleva vaidluse tulemusi saame me alles näha. Loodetavasti aitab selle teema läbivalgustamine esile kutsuda mitte üksnes seadusalaseid, vaid ka mentaliteeti puudutavaid muutusi.