Uljaste noormeeste täitunud unistus Eesti parimast autode kereremondi- ja värvitöökojast

Benefit on 30 aastat maale toonud Standoxi autovärve ning autode kereremondi- ja värvitöökodade seadmeid, tööriistu ning materjale. Samuti tegeletakse terviklahenduste pakkumisega autoremonditöökodade projekteerimisel ja seadmestamisel. Ettevõtte ajaloost räägivad reedel Äripäeva vahel ilmuvas erilehes Juubel juhatuse liikmeid Sulev Narusk ja Neil-Peeter Sarevet.

30 aastat koos firmat juhtinud mehed lausuvad kui ühest suust, et juba 1990. aastal alustades ja tänaseni välja on nende firma kõige olulisem eesmärk olla oma ala esimesed ja parimad, kes võimaldavad Eesti autoomanikele parimal võimalikul tasemel kereremonti.

“Mina läksin nõukaajal tööle Soome autoremonditöökotta eesmärgiga pere peagi järele viia ja sinna elama jäädagi,” räägib Narusk. Olles paar aastat Soomes töömeheleiba teeninud, hakkas Eesti vabaks saama ja head Soome sõbrad soovitasid Sulevile sealsel tööturul jätkamist tõsiselt kaaluda. Soomlased nägid seda, mida nõukogude taustaga mees ei osanud veel tookord nii täpselt näha – Eestis on avanemas täiesti tühi ja rohkete ärivõimalustega turg. Sõprade jutt avaldas mõju ja kogu elu edasised plaanid said ringi mängitud. Varsti oli mees Eestis tagasi – kaasas juba paariaastane kapitalistliku autoremondiettevõtte kogemus.

Ka Sarevet oli vaba turuga kokku puutunud, sest tema vanemad kolisid enne Eesti taasiseseisvumist elama Kanadasse ja veetsid seal üle 10 aasta. Noor mees käis neil seal igal suvel külas ja kuna autod olid tema kirg ja hobi, siis käis ta ka Kanada autoremonditöökodadega tutvumas.

“Ka minul tekkisid suhteliselt uue vabariigi alguses kapitalistlikust ühiskonnast arusaamine ja ka inglise keele oskus. Tallinna Tehnikaülikoolis mehhaanika õppimise kõrvalt töötasin ka ühes nõukaaegses valuutapoes välismaiste autoosade müüjana. Ühel päeval astus Sulev selle poe uksest sisse, ta tuli oma autole õlifiltreid ostma,” meenutab Sarevet.

Narusk lisab, et ta vaatas valuutapoe müüjat oma vastas ja mõtles, et see on üks pagana hea müügimees. Lisaks filtritele sai lõpuks kotti veel igasugu vidinaid, mis tulevikus autole võiks vaja minna. Kohe tundus, et selle mehega koos mõtlemine ja töötamine võiks hästi sobida.

Ettevõtte Benefit põhitegevusalaks pidi kindlasti saama autode avariiremont ja sellekohase tegevusloa väljastas 3. oktoobril 1990 tolleaegne Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee, mille esimehe uhke allkiri ja nõukogude vapiga pitsat oli ka veel paberil all.

“Juba esimeste klientide autosid remontides tõdesime, et kõvasti napib vajalikke seadmeid ja lääne tasemel remondimaterjale. Õnneks olid olemas kogemused ja head sidemed Soome ettevõttes, kus sai töötatud ja sealt said ka esimesed materjalid ostetud. Mõnda aega tõime Soomest värvi, pahtlit ja liivapaberit, millega saime värvitud esimesed avariis kannatada saanud sõidukid ja tegevuse käima tõmmata,” meenutab Narusk.

“Kiirelt sai selgeks, et materjale Soome ettevõttest ostes kujuneb nende hind meile liiga kalliks ja sellega me äris plusspoolele ei jõua. Sõbrad soomlased juhatasid meid Saksa autovärvi tootja Standoxi Rootsi esinduseni. Standox oli siis ja on ka täna maailma juhtiv autovärvide valmistaja, kelle toodetega lubab oma sõidukeid värvida enamik suuremaid autotehaseid. Tänaseni müüme nende tooteid ja oleme oma valikuga väga rahul. “Rootslased suhtusid meisse ka kohe äärmiselt positiivselt – aitasid meid info ja mõtetega, kuidas edasi tegutseda,” lisab Sarevet.

“See oli briljantne hetk, kui küsid suurelt Saksa kontserni esindajalt võimalust hakata nende esindajaks Eestis ja nad on kaunis lihtsalt nõus – tagantjärele olen mõelnud, et kogu asi jooksis positiivses suunas ilmselt üllatuse peal: ahah, et see on see Nõukogude Liidu võimu alt äsja vabanenud pisike riik. Miks mitte, vahet pole, palju nad müüvad, kas liitri või kolm, aga testime neid ja nende ideid,” meenutab Narusk ning lisab, et 1990. aastal nägid nad lähemalt ka Soome majanduskriisi, mille tõttu läks Soome Sandoxi esindus pankrotti ja sealt pankrotipesast ostsid eestlased ka omale reklaamkaupa. Soome Sandoxile sai saatuslikuks Soome marga devalveerimine.

Nagu enamikul alustajatel nii ka meie noortel uljastel meestel nappis raha, millega ettevõtjateekonda alustada. Rahalise toetuse või ärilaenu andmiseks meeste äriidee aga Eestis loomulikult ei kõlvanud ja sellesse ei uskunud peale nende endi vist mitte keegi. Lõputud seletused kvaliteetsest autoremondist, mis pidi loomulikult kaasnema ka välismaiste autode ilmumisega uue Eesti riigi teedele, said toona paremal juhul vaid muige osaliseks.

“Nii uskumatu, kui see ka ei ole, siis saime oma esimese ettevõtluslaenu Rootsist. Sealse valitsuse toel loodud ja Balti riikide väikeettevõtetele suunatud fond osutus meile päästerõngaks. Info, et Rootsis on selline fond olemas, saime EVEAst ja majandusministeeriumist,” räägib Sarevet.

“Olime Neil-Peeteriga nii rohelised ja naiivsed, et helistasime siis lihtsalt Rootsi ja panime aja kohtumiseks kinni. Sättisime Eestis oma uhkeimad ülikonnad selga, läksime laevale ja sõitsime Rootsi WTC kontorisse Stockholmi kesklinnas. Uksest sisse minnes võttis natuke kõhedaks küll. Mingit erilist presentatsiooni meil ei olnud, ruudulise paberi peal olid mõned tähtsamad pidepunktid meie suurest äriideest ja kogu loo joonistasime neile siis hoo pealt tahvlile. Kui usk oma asjasse on piisavalt suur, siis tekib ka totakas enesekindlus. Rootslased olid meiega väga viisakad, pakkusid kohvi, surusid kätt ja soovisid palju jõudu ettevõtmistes. Kui me sealt uhkest majast välja läksime, olime kindlad, et mingit raha me siit küll ei saa,” meenutab Narusk.

“Siis tuli aga mängu elu kõige imelisem juhus,” märgib Sulev ning lisab: “Mul oli Rootsis hea sõber, kes helistas mulle ühel päeval ja rääkis, et tegi Stockholmi külje all naabrimehega koos hommikust sörkjooksu. Rääkisid niisama ilmast ja natuke tööst ka. Sõbra naabrimees räägib, et tead, minu käest käisid äsja kaks selli Eestist laenu küsimas, rääkisid oma plaanist teha Eestisse kaasaegne autode kereremondi töökoda, ja ma peaksin nüüd otsustama, mida neile vastata. Sõbra naabrimees oli nimelt selle fondi juht, kus me äsja esitlust tegemas käisime. Kui selgus, et tema juures käinud mehed olid Sulev ja Neil-Peeter, läks asi juba põnevamaks. Sõber hakkas seepeale naerma ja ütles, et tunneb neid mehi hästi. Kiitis meid kõvasti ja ütles, et on väga asjalikud vennad.

Tulemuseks oli Rootsi fondi jaatav vastus noorte meeste rahaküsimisele ja pärast seda, kui fond oli neid kõvasti nõustanud paljude vajalike äriplaanide ning dokumentide koostamisel, saadi lõpuks ka esimene finantseering kätte. Eestis oldi küll juba Hansapanga klient, kuid Rootsi raha oli tunduvalt odavam ja protsess arusaadavam kui tookord Eesti pankades.

Eestis pakuti laenuprotsendiks kuni 40% aastas, aga Rootsist saadi laenu 15% intressiga ja juba aasta pärast pakkus Hanspank ise noortele ettevõtjatele rootslaste laenu refinantseerimist. “Ilmselt muutis Rootsist saadud laen meid äkki laenukõlbulikeks ka Eestis,” muigab Narusk täna. Tema sõnul oli Rootsi fondijuht ka natuke hämmingus, et andes eestlastele nende “hõredate lubaduste” peale suure riskiga raha, said nad selle enne laenulepingu lõppu koos intressidega probleemideta tagasi. Rootsi fondi juhtidega tekkis Naruskil ka väga usalduslik koostöö hilisemateks aastateks ning mitmedki korrad kasutati nende abi ja vahendeid hiljemgi Benefiti tegevuse laiendamiseks. Ka Swedbanki klient on Benefit tänaseni.

“1994. aastal rentisime ETK-lt Kalda tänaval ruumid kaasaegse töökoja ehitamiseks. Seadmeid ostsime siit ja sealt, kuid värvikambrid pidid olema maailma kõige moodsamad. Need saime kaubeldud jällegi Rootsist Saabi tehasest, kus need pärast lühikest kasutusaega üle jäid. Töökoja valmimisel hakkasime kohe ka kindlustusseltsidele teenust osutama. Nendega saime algul koostöölepped üpris lihtsalt – külastasid seltsi ja pakkusid kvaliteetset remonditeenust nende klientidele ehk autoomanikele. Konkurents oli siis palju tagasihoidlikum kui täna,” räägib Narusk.

Lisaks kindlustustele hakkasime kereremondi töid tegema ka ametlikele autoesindustele. Selleks ajaks olime juba palganud tööle 10 inimest. Peagi tekkis autoesindustel vajadus luua oma kereremondi osakonnad ning selleks pöördusid nad meie poole. Esimese sellise töökoja seadmestasime Elke Autole Forelli tänavale. Järgnesid töökojad Amservile Järvel ja Reval Autole Staadioni tänaval,” meenutab Sarevet. Ja loogiline jätk oli hakata nendele töökodadele ka materjale müüma.

Juhtide sõnul tekkis klientide usaldus eelkõige materjalide müügi ja ise töö tegemise unikaalsest kombinatsioonist. Edu võtmeks oli unikaalne võimalus ise endale turgu luua, mitte selle trende järgida.

Esimese ehmatuse majanduse tsüklilisusest said noored ettevõtjad kätte Vene kriisi ajal 1997. aastal. “Kehvadest aegadest mäletan mina paljusid magamata öid ja teadmatust homse suhtes. Suur hirm oli kaotada see alles verisulis kätetöö. Igal hommikul vaatasime raamatupidajaga üle kõik selle päeva makstavad arved. Tavaliselt oli meie ettevõtte arvel vahendeid poole vähem, kui oli vaja tasuda. Maksmise otsus tuli teha põhiliselt selle pealt, kelle kisa oli telefonitorus kõvem. Maksetähtaegades kokku leppimiseks tuli kasutada meeletult veenmist ja diplomaatiat. Mõnes mõttes ime oli aga see, et mitte kunagi ei jäänud ükski arve lõpuks tasumata,” ütleb Narusk.

“Tegevus tootis küll kasumit, aga see oli väike. Seetõttu elasime kohutavas käibevahendite kriisis. Tähelepanuväärne on aga see, et meie ettevõte ei ole kunagi miinust teeninud. Kõige halvemal aastal oli meie kasum 3000 krooni,” ütleb Sarevet.

Ühel hetkel said juhid aru, et pidev arvete sissenõudmine tekitab emotsionaalset vastuolu klientidega. Seetõttu lepiti pangaga kokku ja hakati kasutama faktooringu teenust.

“Faktooring andis kiirelt juurde käibevahendid ning lisaks ei pidanud me emotsionaalselt kliendiga vaidlema. Meie klient oli tavaliselt ka ise sama panga kunde ja võttis seda kolmnurka natuke tõsisemalt,” märgib Sarevet.

Ettevõtte 13. tegevusaastaks tekkis meestel äkki tunne, et kõik läheb ülesmäge ja tükk aega ei ole arvete maksmisega enam suuremat probleemi olnud. 2006. aastaks oldi jõutud majandustõusu tippu, kus saavutati aastakäive, mis alles nüüd hiljuti uuesti ületati. Ühe aasta jooksul ehitati uued ja Balti riikide suurimad autoremonditöökojad nii United Motorsile kui ka Silberautole. Kasumit teeniti sellel aastal üle 5 miljoni krooni.

Siis tuli aga Eestis majanduslangus ja Benefiti käive langes üle kahe korra. Paaril kriisikoosolekul tekkis isegi mõte, kas müük võib täielikult peatuda, kuid töökojad töötasid endiselt ja mingi kogus materjali siiski osteti. Kuigi purgikaupa, sest ladu ei jaksanud töökojad enam pidada. Vahel tehti kaupa isegi suurema autoesindusega arvete hilisema tasumise asjus. Seadmeid ei ostetud siis enam mitte ühtegi.

Pärast kriisiaastate möödumist hakkas majandus tasapisi kosuma ja nii sai Benefiti tegevus jälle hoo sisse. Kiiresti tõusis käive nii müügis kui ka remonditöökojas. Rekordkuudel remonditi oma keretöökojas üle 120 avariilise sõiduki.

“Siis aga saabus meie ettevõtte ajaloo järgmine märgiline verstapost ja me müüsime oma töökoja äritegevuse. Selleks ajaks olime remonditöökoda pidanud 16 aastat. Müüsime, sest juba masu ajast peale arenes meil tasapisi vastuolu oma materjaliostjatest klientidega, kellest enamik olid suured autoesindused. Kui tööd oli turul vähe, siis oli iga katki läinud sõiduk suure luubi all ja kindlasti ei tahtnud margiesindus sellest tööst loobuda. Meie olime aga potentsiaalselt need, kes osa tööst endale said. Meie nägime ette, et seoses autode tehnilise keerukuse kasvuga läheb üha suurem osa avariiremondist ametlike autoesinduste kätte, sest nende informeeritus uutest mudelitest on alati parem. Me ei saanud olla samal ajal remondiettevõte ja materjalide müüja. Nii tuligi tasapisi muutuma hakata. Keskendusime oma klientide arendamisele ja koolitamisele ning see oli pikemas perspektiivis väga õige samm,” möönab Sarevet.

Töökoja müügist saadud rahaga ehitati Tallinna Baltimaade esimene kere- ja värvitööde õppekeskus, kus õpetatakse automaalreid nii Eestist kui ka väljastpoolt. Varem koolitati kliente Rootsi Standoxi õppekeskuses.

“Valmistajatehas oli kohal meie koolituskeskuse avamisel ja tunnustas seda oma ametliku õppekeskusena. See oli üks aegade kõige paremaid investeerimisotsuseid, mis me tegime. Müügist saadud raha oleks võinud ju ka niisama kuskil sooja saare peal kulutada,” lisab Narusk ning märgib, et Benefitil on nüüd esindused ka Lätis ja Leedus.

Masu oli meeste sõnul hea enesetäienduse periood. “Meie tippsaavutus kutsehariduse edendamisel oli see, et võitsime riikliku konkursi eriala õpikute koostamiseks. Panime kokku tiimi, kes kirjutasid “Automaalri käsiraamatu” ja “Auto keretehniku käsiraamatu”, mida ametikoolid kasutavad põhiõpikuna siiani.

Meeskonda kaasasime ka oma konkurente, kelle panus aitas mahuka töö õnnestumisele kaasa. Tegime õpikute illustreerimiseks enam kui 400 originaalfotot. Algselt digitaalselt koostatud raamatud on nüüdseks ka paberile trükitud. Müts maha Innove ees, kes leidis selleks võimaluse ja raha,” tunnustab Sarevet.

“Eesti majanduskriisi üleelamisele lisaks loen suurimaks kordaminekuks meie meeskonna säilitamist. Ka meil olid kriisiplaanid tehtud ja paariastmeline koondamiste plaan olemas. Otsus oli kohati väga lähedal, kuid palka maksime ka siis, kui raha peaaegu enam ei olnud. Osalt suutsime seda teha ka tänu meie töötajate paindlikkusele ja nii mõnigi palgatõusu läbirääkimine sai poolte kokkuleppel kriisiajaks edasi lükatud. Selle eest oleme neile südamest tänulikud,” meenutas Narusk.

“Ilmselt osalt tänu sellele oleme saanud privileegi töötada oma inimestega koos nagu pereliikmetega. Meil on 25aastase tööstaažiga töötajaid, rääkimata nendest, kes meiega koos on töötanud 10, 15 või 20 aastat. Selle ajaga koguneb spetsialistidele kõvasti kogemust ja see on meie ettevõtte oluline tugevus.

Meie konkurendid lasid esimese raksuga mitu head spetsialisti minema ja parimad nendest leidsid tee ka meie juurde. Kui majandus hakkas tõusma, olid meil vajalikud töötajad olemas ja “paagid kütust täis”. Saime kohe täiskäigu sisse panna ja hoo üles.

Praegu on Benefitil Tallinnas 25 töötajat, Tartus 2, Riias 11 ja Vilniuses 1.

Ettevõtlusele tagasi vaadates tõdeb Sarevet, et esimesed kümme aastat arendasid nad töökodasid, teised kümme aastat arendasid nad töötajaid ja kolmandal kümnendil on nad keskendunud klientide tööprotsesside arendamisele tarkvaralahenduste kaudu.

“Meie oleme vastutavad ja aitame juurutada tarkvara nimega CAB Plan, mis on Rootsi firma CAB Grupp loodud keretöökoja juhtimise programm. Kui CAB Grupi teise tootega Cabas tehakse Eestis kõik remondikalkulatsioonid, siis CAB Plan aitab juhtida remondiprotsessi. Benefiti vastutada ja toetada on CAB Plani toimimine kolmes Balti riigis. Meil kui kereremondi taustaga ettevõttel on selle tarkvara juurutamisel oluline eelis,” märgib Narusk ning lisab, et Benefiti CAB Plani kasutajatest kliendid on suutnud oma efektiivsust tõsta rohkem kui 20%. Protsessi läbipaistvuse ja hea jälgitavuse tõttu on paranenud ka autoomanike teenindustase ja nende rahulolu.

Tasub teada, et Eestis on umbes kümme suurt autoremonditöökoda, kus remonditakse üle 200 vigastatud sõiduki kuus. Selliste töökodade juhtimine sarnaneb rohkem tootmise kui remonditöökoja juhtimisega ja just nendele töökodadele annab CAB-Plani kasutamine eriti suure efekti.

“Kusjuures me oleme tihti erinevatel seisukohtadel ja mina arvan, et väga ühesugused arusaamad viivadki põõsasse. Kui on liiga sarnased inimesed, siis tulevad kergelt teineteist toetavd otsused, mis on filtrist läbi käimata ja mitte kõige õigemad ning millega siis käsikäes rõõmsalt kraavi lennatakse. Meie täiendame teineteist sobivalt. Pigem võiks öelda, et Peeter valvab Sulevi seljatagust ja Sulev Peetri oma.

Mitmed meie tuttavad ettevõtjad on omavahel tülli pööranud ja sellest on tihti ka leheveergudelt lugeda olnud,” kommenteerib Sarevet.

“Kui firmat alustades on põhireeglid omavahel kokku lepitud, siis ei tehta olulisi otsuseid mitte emotsioonide põhjal, vaid need on alati põhjendatud ja leidnud konsensuse.

Detailne ausus ja mõned olulised mängureeglid said meil 1990ndatel pühalikult kokku lepitud. See, et kokkulepe senimaani toimib, on ka juuresolevalt pildilt näha ja ilmselt ka põhjus, miks edasi pusime. Tore on ju olla seltskonnas, kus rahakoti võib muretult lauale jätta,” lisab Narusk.

Sulev Narusk lõi 30 aasta eest paari koha pealt lahti Johannes Silveti koostatud Inglise-Eesti sõnaraamatu ning kirjutas sealt paar silma hakanud sõna välja. Juba tol ajal said äripartnerid aru, et firma nimi peab olema rahvusvahekliselt kasutatav. Sõnad „Plekk“ ja „Värv“ jäid seekord nimekirjast välja. Äratundmisrõõm tekkis sõna juures „benefit“, mille taga seisis toona - „mitterahaline kasu ehk tuluõhtu“. Nimi tundus hästi sobivat.

Hiljem on omanikud firma nime seletanud nii, et „benefit“ on tulu pigem kliendile ja kui klient on õnnelik, alles siis on see tulu nende ettevõttele.

Tänaseks on eestlased registreerinud firma nime kujunduse ka Euroopa kaubamärgina.