25 aastat Schöttli Keskkonnatehnikat: väärtustagem vett!

AS Schöttli Keskkonnatehnika on Šveitsi juurtega ettevõte, mis tegeleb joogi-, tarbe- ja reovee puhastusseadmete projekteerimise, müügi, paigalduse ja hooldusega. 1996. aastal Eestis tegevust alustanud ettevõtte asutasid Šveitsi firma Schöttli AG omanik Theodor Schöttli ja Christina Jörg, kes tuli Eestisse tagasi 1996. aastal. “Saksamaa, kust ma tulin, aitas ehitada maju Eestist välja viidavatele vägedele, kuhu oli vaja reoveepuhasteid – see oli päris algus,” meenutab Christina Jörg.

Esindatakse tuntud Šveitsi, Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia, USA ja teiste juhtivate tööstusriikide kaubamärke, kel aastatepikkune kogemus keskkonnatehnoloogia tootmisel. “Meie eeliseks on meie suur partnerite võrgustik Lääne-Euroopas, tänu millele me leiame lahenduse igale probleemile, kasutades sealhulgas selliseid tehnoloogiaid, mille kohta Eestis ehk veel kogemusi pole,” ütleb Jörg, et siin on keskkonnateemadega tegeletud intensiivsemalt ju alles üheksakümnendate algusest.

“Pole mõistlik iga kord jalgratast uuesti leiutama hakata, vaid on mõistlikum tugineda teiste kogemusele,” kinnitab Tarmo Juhanson, ettevõtte juht ja üks uutest omanikest.

25 aastat tagasi oli Eesti ettevõtluskeskkond hoopis teine. Seda mitmes mõttes. Theodor Schöttli toetas Eesti Rohelise Risti organisatsiooni, et veekäitlusega seotud teadmisi siin laiemalt levitada. Peaminister oli siis Mart Laar ja ettevõtlus alles kogus jõudu. “Paljud tulid välismaalt Eestisse tagasi ja valitses eufooria – taheti riiki muuta ja oma panus anda,” räägib Jörg. “Tollane keskkonnaministeeriumi kantsler Rein Ratas sõitis meiega mööda Eestit ringi ja mõtles kaasa, kuidas asju paremini teha,” meenutab ta, et siis oli keskkonnaministeerium abiks ja ka ühiskonnas laiemalt valitses soov asjad liikuma saada.

Viimase kümne aastaga on juurde tulnud palju ebavajalikku bürokraatiat, lisab Juhanson. “Ma saan aru, et bürokraatiat on teatud mõttes vaja, aga kiirenevas tempos on kasvanud just jabur paberimajandus – paber paberi pärast.”

Jörg nõustub, et bürokraatiat on tõesti liialt palju. “Me tegeleme keskkonnavaldkonnaga, kus tegutseb mitu sarnase nimega institutsiooni: Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur, Keskkonnainspektsioon, Keskkonnainvesteeringute Keskus, mille labürindis on keeruline orienteeruda.” Lisaks pole praegu Eestis suudetud luua piisavalt atraktiivset ettevõtluskeskkonda, kuhu tahetaks investeerida, arvab Jörg.

Schöttli hüüdlause ütleb, et väärtusta vett ja väärtusta elu. “See ongi minu arvates meie 25 aasta töö tulemus, et me väärtustame rohkem vett,” kinnitab Jörg, et pole sugugi iseenesestmõistetav, et kraanist tuleb puhas vesi, vaid selle nimel on tehtud palju tööd. “Oleme oma tööga muutnud maailma paremaks ja puhtamaks. Protsess teadvustada keskkonna olulisust ja puhta vee väärtust on kasvanud koos meiega. Ma ei taha öelda, et meie ainuisikuliselt oleksime selle taga, aga kindlasti oleme aidanud sellele kaasa, see on minu õigustus, kui mõtlen oma elu mõtte üle,” peab Jörg tehtud tööd väga oluliseks.

Ka suhtumine reoveesse on Juhansoni hinnangul 25 aastaga teinud kannapöörde. “25 aastat tagasi oli Eestis veel tavaline, nagu täna kohati Venemaal, kus samuti tegutseme, et laseme auku ja august pumpame jõkke ja ongi kogu töötlus.” Juhanson ütleb, et viimase 25 aasta jooksul on toimunud muutus selles osas 180 kraadi. “Tollal, kui kuskil toruotsas kasvasid hundinuiad või vohas palju vetikaid, ei huvitanud see kedagi.”

Schöttli abiga on valminud üle 300 reoveepuhasti ja kaetud enam-vähem kõik Eesti alevikud ja väikelinnad. Sama palju või rohkemgi veel on valminud joogiveepuhastussüsteeme. “Ühisveevarustus ja kanalisatsioon on Eestis enam-vähem igal pool tänaseks välja ehitatud. Meie projekte on olnud Hiiumaalt Valgani ja Narvani välja, Tallinna ümbrusest rääkimata,” ütleb Juhanson, kelle sõnul täna enam keegi ilmselt ei mäleta, aga see polnudki nii väga ammu, kui ehitati Laagri keskasula pumplat aastal 2010. Tänaseks on tema sõnul jõutud alla 2000 inimesega asulateni, kus käib samuti usin torustiku ja puhastite väljaehitamine.

See omakorda tähendab ettevõtte jaoks vajadust mõelda, mis saab edasi. “See on meie jaoks tõsine mõtlemise koht, et kuhu edasi, kui kõik on nii väikeses kohas nagu Eesti juba tehtud,” ütleb Jörg, et mõeldakse nii uutele turgudele kui ka toodetele. “Vana rasva pealt enam lasta ei saa. Üheks uueks suunaks on meie jaoks prügilatehnika. Oleme püüdnud uusi turge ja Venemaa, kus on meil tütarettevõte, on üks õrn õieke, mis tundub, et võib areneda,” jätkab ta, et Venemaal pole veel piisavalt vajalikku tehnikat, et prügi töödelda ja nii voolab prügila nõrgvesi tagasi põhjavette, reostades sealsete inimeste keskkonda.

“Venemaa on viimase kahe aasta areng,” lisab Juhanson, et seal ollakse justkui tagasi üheksakümnendate algusaastate Eestis. “Aga kas tulemuseks on suur aplaus või läbikukkumine, see ei sõltu meist, kuigi tahaksime seal kindlasti midagi teha – Venemaal tegutsedes sõltume väga palju poliitilistest tõmbetuultest.”

Schöttli jaoks on läbi aegade olnud tehnoloogia kõige aluseks. “Soovime pakkuda võimalikult efektiivset tehnoloogiat, samas kui meil on riigihangete kriteeriumiks madalaim hind ja pakkuda head asja madala hinnaga on väga keeruline.” Juhansoni sõnul on see olnud kompromisside küsimus, kuidas mitte minna tarnijate kvaliteedis alla, vaid hoida Saksa ja Šveitsi juuri – siiamaani tuleb palju Schöttli pakutavat tehnoloogiat Saksamaalt, Hollandist ja Belgiast.

Samas keskkonnateema on kõikjal maailmas endiselt väga aktuaalne, kuigi probleemide tasand on ehk muutunud. “Kui siiamaani oleme tegelenud peamiselt tavapärase reoveekäitlusega või lihtsalt joogivee puhastamisega, et kraanist tulev vesi ei oleks väga rauane ja mangaanine, siis praegu on aktuaalseks muutunud mikroplastiteema,” toob Juhanson näiteks, et Eestis pole sellist jõudu, kes esindaks jõuliselt keskkonnateemasid ja kellel oleks sõnaõigus ja keda võetaks ka kuulda. “See, mis toimub, on toimunud sellepärast, et Euroopa Liit on öelnud, et peab seda tegema, et peab olema rohepööre. Aga ei ole kohalikku poliitilist tahet, vaid kogus asjadest, mis kunagi “valmis” ei saa. “Uued trendid on kindlasti turul olemas, nüüd on lihtsalt küsimus selles, et meie jaoks sõltub kõik rahastusest ja sellest, millal leiab riik, et see on nii oluline probleem, et sinna tuleks raha panustada, sest loota sellele, et iseenesest midagi juhtuks, pole mõtet,” põhjendab Juhanson.

“Üks asi on loosungid, kui oluline on keskkond, ja teine asi on reaalne elu,” nõustub Jörg, et sõnad ja teod käivad tihti eri radu. Tema sõnul on väga kahju ka sellest, et Eestis rohelisel liikumisel sedavõrd vähe kõlapinda on. “On natukene naljakas, mida Eesti Rohelised teevad – kui mõni puu võetakse maha, jooksevad puukallistajad kokku, aga tegelikult on meil näiteks tõsiseks probleemiks ravimijäägid reovees, kust need võivad sattuda joogivette ja toiduainetesse ning sellega mõjutada inimeste tervist ja ka keskkonda. Oleks vaja seda probleemi täpsemalt kaardistada ja kasutada tehnoloogiat, millega ravimijäägid eemaldada, aga selle jaoks hetkel raha ei ole,” toob Jörg välja, et selle aasta Keskkonnainvesteeringute Keskuse veemajanduse programmi eelarveks on 5,2 miljonit eurot, samas kui näiteks Antsla-suuruse koha reoveepuhasti väljaehitamiseks kulus ligikaudu kaks miljonit eurot. “Viis miljonit on väga väike summa, mis näitab, et teema pole prioriteetne ja vee-ettevõtted peavad leidma ise tegutsemiseks rahastust, mis pole keskkonnaprogrammidega seotud.”

“Eesti roheline liikumine ei ole oma töötavat strateegiat veel leidnud,” arvab Juhanson, kelle sõnul pole Eestis sellist jõudu, kes esindaks jõuliselt keskkonnateemasid ja kellel oleks sõnaõigus ja keda võetaks ka kuulda.

“See, mis toimub, on toimunud sellepärast, et Euroopa Liit on öelnud, et peab seda tegema, et peab olema rohepööre. Aga ei ole kohalikku poliitilist tahet, vaid kogu aur läheb hoopis millelegi muule,” ütleb Jörg, et Eesti Rohelised on paraku marginaalne liikumine, mis on hämmastav, sest arenenud riikides nagu näiteks Saksamaal on nad olnud paljudes valitsustes ja nende valijaskond on suur, sest keskkond puudutab meid igapäevaselt ju kõiki.