Keeltekool Kirjatäht 10: keeleõppest võib saada elumuutev kogemus

Elupõlise pedagoogina on keeltekooli juht õpetanud nii eesti kui vene koolides. Just vene kooli tööleminek oli tema elus suureks kannapöördeks, mil saabus arusaam, et eesti keelt võõrkeelena õpetada on ääretult huvitav. Sealt sai alguse ka Kirjatäht.

Meenutades keeltekooli loomisaegu nendib Ülle Koppel, et algus oli keeruline. “Avastasin koolis õpetajana töötades, et suudan õpetada rohkem kui kaheksa tundi päevas. Õpetasin suure kirega, otsisin meetodeid, kuidas muuta eesti keele õpetamine õppija jaoks võimalikult lihtsaks,” räägib ta.

Paralleelselt keeltekoolis pakutud silmast-silma toimuvatele kontakttundidele hakkas Ülle tegema veebitunde läbi Skype’i. Nii oli tal ühendus näiteks Ameerika, Taani ja Tartuga, hiljem Dubai, Inglismaa ja Austraaliaga. “Mäletan end mõtlemast: “milline geniaalne leid see Skype on ning raha nad ka ei küsi!”,” muigab Koppel. Erinevalt Zoomist saab läbi Skype’i tänagi priilt asju ajada. “Skype`il on teatud eelised Zoomi ees. Seal ei pea kutsete saatmisega mässama ning on mugav chat-room, mis ei kustu ega kao. Sinna saab laadida videoid, neid hiljem vaadata. Chati ajalugu säilib ka pärast tunni lõppu, mis võimaldab puudujal jälgida tunni käiku, vaadata grammatika selgitusi ka ajas tagasi, kui midagi on ununenud, saata kiireid teateid, vastata neile mobiilselt,” on Koppel olemasolevate ja keeleõpet igati toetavate võimalustega igati rahul, sest valikut, millises keskkonnas tegutseda, jagub.

Kirjatäht keeltekool tegutseb täna nii veebis kui kontaktõppe vormis. Ülle on ise Tallinna elu kaugema vastu vahetanud ning annab oma teadmisi edasi üksnes arvuti vahendusel. “Läbi veebi jõuavad teadmised kätte igasse Eestimaa nurka. Inimesed ei ela kõik pealinnas, paljudel on tihe töögraafik või vahetustega töö, kodus väikesed lapsed. Vahel võib olla ka laiskuse küsimus – kodus olles on mugav, sest avada tuleb lihtsalt arvuti. Pakume ka kontakttunde klassiruumis, kuid rohkem ollakse huvitatud siiski veebitundidest.”

Keeltekooliga startides pakuti õppimiseks väga erinevaid keeli. Olemas oli isegi gruusia keele õpetaja, kuid puudu olid huvilised. “Eestlaste sooviks on, et õpetaja oleks ühtlasi ka selle keele kandja ühe väikese erandiga ja see on vene keel. Vene keele algtaseme õppija soovib, et õpetaja valdaks eesti keelt. Ameeriklased soovivad, et vene keele õpetaja oleks keelekandja. Nad ei soovi vene keelt õppida läbi inglise keele tõlke ja ütlevad, et inglise keelt kuulevad nad niikuinii iga päev. Eesti keele algtasemel õppija soovib, et õpetaja valdaks vene keelt nii palju, et ta saaks keele toimimisest aru,” tutvustab Koppel kooli tegemisi.

Kõige populaarsemad kursused täna on eesti keel, millele järgneb vene keel ameeriklastele. Eestlaste inglise keel on enamasti nii hea, et neid kursusi eriti ei otsita. “Pakuksime ka muid keeli, aga kuna küsijaid on üks-kaks ning soov on õppida rühmas, siis kahjuks ei ole võimalik rühma avada.”

Kirjatäht pakub koolitusi peamiselt täiskasvanutele, aga aastate jooksul õpetatud ka lapsi. Põhikooli ja gümnaasiumi lõpetajad hakkavad kiirkursusi otsima enne lõpueksameid.

Koolitusi pakub Kirjatäht kõikidele tasemetele null keeleoskusest kuni C1 tasemele nii vene kui inglise keele baasil. Paar-kolm aastat tagasi polnud C1-taseme koolitajaid väga palju ja oldi üks vähestest. “Alates vene koolide ja lasteaedade õpetajate C1-taseme keeleoskuse nõude kehtestamisest on üllatav see, et kõik keeltekoolid pakuvad nüüd C1-taseme õpet. Kust kõik need oskajad õpetajad ootamatult leitud on, mina küll ei tea,” arutleb Koppel ja ütleb HARNO kodulehe statistika näitab nii B2- kui ka C1-tasemete puhul kurba pilti – nõutud 60% lävendi ületavad vähesed. “Lõppenud aasta statistikat vaadates näen, et keeleõppija on sattunud justkui lõksu. Miks õppija lõksust välja ei pääse, vajab analüüsimist. 2024. aastal sooritas A2-taseme eksami 70,71% eksamile minejaist, B1-taseme 62,93%, aga edasi on pilt väga kurb. B2-taseme sooritas 37,87% ja C1-taseme ainult 28,36%. Kui vaadata spetsiaalselt haridustöötajatele korraldatud eksamitulemusi, siis see on eriti nutune. B2-taseme sooritas vaid 14,41% ja C1-taseme 12,5% eksaminandidest. Miks rändavad riigihanke rahad ikka ühtedele ja samadele keelefirmadele, kui tulemusi ei ole ega tule? Kulutatud on ju igal aastal miljoneid!”

Kui täna õpetab Ülle Koppel oma õpilasi läbi veebi, siis aastate jooksul on ta Eestimaale ringi peale teinud nii- ja naapidi. “Olin uudishimulik, tahtsin kõike teha ja katsetasin iseennast. Praegu õpetajad väga ebamugavatesse kohtadesse sõitma ei kibele. Olen ise töötanud näiteks Tallinna Vanglas, mis asus toona Magasini tänaval. See oli ka pigem uudishimust, kas saan hakkama. Ent õppijate tagasiside oli väga hea. Näiteks kirjutas üks kinnipeetav: "Kui kõik õpetajad oleks nii head, siis räägiks praegu terve Lasnamäe eesti keeles". Ma ei tea, kas just terve Lasnamägi, aga väga palju rohkem inimesi kindlasti,” ütleb Ülle, kes on väga huvitatud just eelkõige õppija tulemustest. “Töötukassa kaudu on võimalik keeleõpet töökohtadesse tellida ”Tööta ja õpi!“ programmi raames. See on väga hea programm ja töökohad võiksid selle vastu suuremat huvi tunda.”

Meeldejäävaid seiku on Üllel ajas tagasi vaadates meenutada ohtralt. Näiteks tuli Eestisse terveks aastaks LEAP-programmi raames üks doktorant Ameerikast, kelle uurimistööks oi Eesti ajalugu. Tervet aastat ta olla ei jõudnudki, sest algas Covid ja kõik tudengid kutsuti kiirkorras kodumaale tagasi. “Tal olid tunnid iga päev neli tundi korraga. Saabudes olid tal juba A2-taseme baasteadmised olemas. Vähem kui aasta jooksul omandas ta nii B1- kui B2-taseme, käis ära eksamitel ning mõlemad sooritused olid positiivsed. Õppimise käigus oli huvitav see, et ta ei kirjutanud õpikutesse mitte ühtegi sõna. Ära sõites tagastas täiesti puhtad õpikud. Ta oli meie venekeelsetele õppijatele suureks eeskujuks.”

Üks Mustjõe kooli eesti keele õpetaja ei suutnud kuidagi sooritada C1-taseme eksamit, kuigi õppis Narva kolledžis eesti keelt. Tal oli luba õpetada vaid algklassides. Kuna keeleinspektor andis käsu sooritada eksam, sai ta Töötukassa koolituskaardiga 70 individuaaltundi. Pärast kursuse lõppu sooritas ta eksami C1-tasemele. Noormees sai tööalaselt õiguse õpetada eesti keelt põhikoolis. Tuleb öelda, et individuaaltunnid olid väga efektiivsed, vastasid iga õppija individuaalsetele vajadustele, mis peakski olema meie eesmärk, kuid kahjuks Töötukassa neid tunde enam ei võimalda.”

Tugevat karjääri on teinud ka Jevgenija Sudnikovitš, kes sai samuti Töötukassa kaudu 70 individuaaltundi ning veebiõppe. “Jevgenija viimane laps oli väga väike ajal, kui ema soovis vahetada töökohta ning saada ülikooli sisse. C1-taseme eksami sooritas ta kohe esimesel katsel, ülikooli sissesaamine õnnestus samuti ning hoo sai sisse karjäär missise karussellil. Google näitab, et ta on võitnud mitmeid tiitleid ning on asunud tööle Lasnamäe põhikoolis. Kõik uksed on sel kaunil noorel naisel avatud!” on Ülle rõõmus ning toob ühe tubli suurpere ema veel nimeliselt välja. “Irina Levina tuli C1-taseme kursusele täiesti juhuslikult - tavaliselt otsib õppija infot ja tagasisidet sotsiaalmeedia kinnistest gruppidest. Tegu oli kuue lapse emaga, kellest viimane alles beebi oli. Tegu oli kohusetundliku naisega, kes õppis alati kõik ära. Millal ta selleks aega leidis, mina ei tea. Irina elab pealinnast kaugemal ning ainuke võimalus tema jaoks oligi osalda veebitunnis. See tubli naine sooritas C1-taseme eksami esimesel katsel, läks ülikooli õppima ning sai kooli tööle matemaatikaõpetajaks. Tema õppe kursust rahastas samuti Töötukassa.”

Kirjatähe abil on eesti keele suhu saanud ka üks Tartus elav Ukraina perekond. “3,5 aastat tagasi helistas mulle üks ema, kes otsis oma kahele lapsele eesti keele õpetajat eesmärgiga panna oma lapsed eesti kooli. Poeg oli sel hetkel seitsmendas klassis, tütar kolmandas ning kolmas laps veel lasteaiaealine. Tunnid toimusid veebis, iga päev 45 minutit. Lapsed olid väga erinevad - poiss rahulik, tüdruk väga jutukas. Algul olid tunnid koos, umbes poole aasta pärast muutsime õppimist nii, et mõlemad said individuaaltunde, sest tüdruk tahtis kogu aeg rääkida. Aasta möödudes soovitasin emal panna lapsed eesti kooli ja väiksem laps eesti lasteaeda. Ta kuulas soovitust ning tegigi nii. Ütlesin, et kaks aastat on lastel raske, pärast seda on kõik probleemid terveks eluks unustatud ning täpselt nii läkski. Laste ja ema sõnul olid õpetajad üllatunud, sest nii hästi eesti kooliks ettevalmistatud lapsi pole nad varem kohanud. Kaks aastat hiljem pidi perepoeg sooritama emakeele ehk eesti keele 9.klassi lõpueksami, mida ta ka edukalt tegi. Emakeele ja eesti keele kui teise keele eksam erinevad nagu öö ja päev,” räägib Koppel. Poeg läks edasi õppima ja täna räägivad kõik selle Ukraina pere lapsed eesti keelt aktsendita, kasutavad slängi, on oma eluga rahul ja õnnelikud. “Loodan, et rahul ja õnnelikud on ka vanemad,” ütleb Ülle, keda just sellised lood keeltekooliga jätkama ja veelgi paremaks saada innustavad.