Väikeettevõtjat ootab valik: kas maksuga või maksuta

Hiljuti läbis valitsuses kooskõlastusringi rahandusministeeriumi koostatud seaduseelnõu, mille järgi tõstetakse 2018. aastal käibemaksukohustuslasena registreerimise piirmäära seniselt 16 000 eurolt 40 000 eurole. Senine piirmäär on püsinud muutumatuna alates 1995. aastast.

Rahandusministeeriumi arvestuste kohaselt on selle muudatuse hind ca 7 miljonit eurot aastas. Maksumaksjale pakutakse selle raha eest madalamat halduskoormust. Sisuliselt tähendab see, et kasvab nende väikeettevõtjate hulk, kes ei pea ennast käibemaksukohustuslaseks registreerima ning kel puudub seetõttu ka käibemaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise kohustus.

Halduskoormus vs. majanduslik kasu

Käibemaksukohustuslase mõiste on mõnevõrra eksitav, sest rõhub eelkõige kohustusele maksu maksta. Tegelikult kaasneb selle staatusega peale käibemaksu arvestamise ja tasumise kohustuse ka õigus sisendkäibemaksu, s.o ettevõtluse tarbeks kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksu maha arvata. See on ka peamine põhjus, miks registreerivad paljud ettevõtjad end käibemaksukohustuslasena vabatahtlikult, st ammu enne kohustusliku piirmäära täitumist.

Ükski ettevõtja, olgu ta väike või suur, ei soovi ilma mõjuva põhjuseta oma tegemistest maksuhaldurile iga kuu aru anda, veel vähem vabatahtlikult maksu maksta. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus võib aga olla piisav stiimul, et end vabatahtlikult käibemaksukohustuslaseks registreerida. Võib, aga ei pruugi – peamiselt oleneb see sellest, milline on ettevõtte kulubaas, tegevusvaldkond ja kliendiportfell. Piiriülene äri lisab veel mõne nüansi.

Ettevõtjale, kelle peamine kuluallikas on töötajate palk, ei pruugi sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus olla käibemaksukohustuslasena registreerimiseks piisavalt kaalukas argument. Põhjus on selles, et käibemaksu lisamisega kallineb tarbija jaoks toote müügihind, kuid kulud märkimisväärselt ei vähene.

Alustava väiketootja jaoks, kelle planeeritud kulud on esialgu tuludest suuremad, võib aga sisendkäibemaksu mahaarvamise võimalus olla ellujäämiseks vajalik võtmetegur. Ka piiriülese äriga tegeleval ettevõtjal on üldjuhul kasulik end käibemaksukohustuslasena registreerida, kuna mahaarvatava sisendkäibemaksu summa on enamasti suurem kui arvestatud käibemaks. Lisaväärtusena võib käibemaksunumbri olemasolu anda välispartnerile lisakindluse, et ettevõtja on usaldusväärne.

Käibemaksukohustuslasena registreerimine ei ole üldjuhul keeruline ega aeganõudev protseduur. Piltlikult öeldes tuleb end maksuhaldurile tutvustada ning selgitada, kas registreerimisavaldus esitatakse seadusega kehtestatud piirmäära ületamise tõttu või vabatahtlikult. Peale selle peab avalduse esitaja kirjeldama paari lausega oma ettevõtlust ning võimalusel nimetama suuremaid tehingupartnereid. Viimane on vajalik selleks, et välja filtreerida pahalasi, kes soovivadki maksukohustuslasena registreerida üksnes sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ilma, et sealjuures tegeletaks ettevõtlusega.

Paras hetk aru pidada

Planeeritav piirmäära tõus mõjutab rahandusministeeriumi hinnangul ca 12 000 ettevõtjat, kelle aastane käive jääb vahemikku 16 000–40 000 eurot. Nii neile kui ka tulevikus loodavatele ettevõtetele annab piirmäära tõus senisest suurema võimaluse kulude optimeerimiseks.

Kui ettevõtte planeeritav aastane käive jääb alla 40 000 euro, võib olla majanduslikult kasulik end mõneks aastaks käibemaksukohustuslaseks registreerida ning ära teha tuleviku tarbeks vajalikud kulutused ja investeeringud, millelt tasutava sisendkäibemaksu saab maha arvata. Kui selliseid investeeringuid plaanis ei ole, on tõenäoliselt mõistlik registreerimisest loobuda või kaaluda varianti kustutada ettevõte käibemaksukohustuslaste registrist.

Nagu öeldud, sõltub käibemaksukohustuslasena registreerimise või registrist kustutamise otstarbekus mitmest asjaolust, kuid muudatuse eeldatava jõustumiseni jäävad poolteist aastat peaks otsuste langetamiseks olema piisav ajavaru.

Autor: Einar Rosin, KPMG vanemmaksunõustaja