Koosolek või suur lava: nipid, kuidas saada üle esinemishirmust

Usun, et olenemata sellest, kui kogenud esineja te olete, tulevad need aistingud ja reaktsioonid teile tuttavad ette. Keha annab märku, et tajutav ohuolukord on teie ees ja tarvis on tegutseda.

Tegemist on stressireaktsiooniga, mis käivitub spontaanselt ja nii huvitav kui see ka pole, seda ei saa lõplikult välja lülitada ja see pole ka vajalik. Aga kuidas saab stressist olla minule kasu, kui see mind muretsema paneb ja mõnikord isegi halvab, võib ju küsida?

Mõistlik stressi tase (sest just stressireaktsiooni teie keha enne esinemist väljendab) on vajalik suurepäraseks hakkamasaamiseks esinemisega. Tõsi, halvav esinemishirm vajab sekkumist, kuid reeglina esineb äärmuslikku esinemishirmu väga vähestel meie hulgast. Hea on teda, et keegi meist ei ole sündinud ülemäärase esinemisärevusega, nii nagu keegi meist pole sündinud täiuslikuks esinejaks. Seejuures rõõmustav uudis on, et hirmu on võimalik teadlikult tegutsedes kontrolli alla saada ja oma esinemisoskusi treenida ja arendada.

Esinemisolukorrad on igapäevaselt meie ümber, mõningaid teadvustame selgemalt (nt esitlus juhtkonnale), teisi vähem (nt spontaansed sõnavõtud koosolekul). Ja ühtviisi oluline on nendes mõjuda tasakaaluka, ettevalmistunud ja professionaalsena.

Ühtlasi on põgusamad esinemised hea võimalus harjutada, et pikematel esinemistel end kindlamana tunda. Siit tulebki esimene soovitus esinemisärevuse juhtimiseks – harjuta teadlikult! Teadlikkus eeldab, et oled enda jaoks kaardistanud põhiteemad, mõelnud oma seisukohtadele ja neid ka enda jaoks „selgeks rääkinud“. Seejärel otsi võimalusi esinemist proovida. Nagu juba eelpool öeldud, väiksemad esinemissituatsioone võib leida hulganisti nt nõupidamistelt.

Et paremini suuta juhtida oma ärevust, tuleks esmalt püüda mõista, mida ma kõige rohkem kardan. On see läbikukkumine? Suur rahvahulk? Teksti unustamine? Kartus sattuda piinlikku olukorda või häbisse? Või hoopis suutmatus tulla toime küsimustega? Publikust tulenev vaenulikkus või mingi muu asi?

Lisaks heale ettevalmistusele võib kasuks tulla ka eneseanalüüs. Mõtesta, millal hirmu koged, mis toimub sel ajal su mõtetes, kehas ja tunnetes? Kuidas sellest seni oled üle saanud, millised võtteid kasutanud ja mis nendest on aidanud hakkama saada ja mis mitte. Seejärel keskendu ärevusega hakkama saamisel nendele tegevustele, mis sind on toetanud. Analüüsi käigus võid tähele panna, et ärevus on sageli üsna hetkeline ja pinge langus tuleb juba peale esimeste ärevate algushetkete möödumist.

Üldistatult on esinemisärevuse juhtimise võtteid kolme liiki.

Esiteks, võtted pinge juhtimiseks enne esinemist (nt ettevalmistus, harjutamine, olukorra „peaproov“, eneseanalüüs, mõtete juhtimine jms).

Teiseks, võtted ärevuse juhtimiseks esinemise ajal (nt hingamisharjutused, teadlik kontaktihoidmine publikuga).

Kolmandaks, tegevused pinge maandamiseks esinemise järgselt (hingamisharjutused, füüsiline tegevus, eneseanalüüs jne).

Nii nagu kogeme esinemisärevust erineval moel, on ka võtted, mis kellelgi aitavad pinget maandada erinevad. Mõtete juhtimine (nt küsimus, mis võib olla kõige hullem, mis minuga võib juhtuda selle esinemise ajal? Kui realistlik on, et see juhtub?), võib sobida ühele inimesele ja teisele üldse mitte toimida. Seetõttu on oluline, et proovite erinevaid võtteid ja püüate aru saada, mis on teie viis, mis sobib ja „töötab“ teie jaoks.

Olen aastate jooksul tehtud treeningute ajal kuulnud suurelt hulgalt inimestelt, et peamine tegur, mis neid aitab hirmust üles saada, on korralik ettevalmistus. Ettevalmistuse all ei mõtle inimesed siinkohal seda, et kirjutan oma kõne valmis ja teen mõned slaidid. Ka see on osa ettevalmistusest, kuid eelkõige keskendub ettevalmistus oma ettekande sõnumi ja esitamise lihvimisele. Lisan siia veel enese häälestamise edule ning ettekande praktilise harjutamise. Need kolm on peamised võtted, mis aitavad teil teha suurepärane esinemine ja esinemisärevusest jagu saada.

Kuid nagu elus ikka, ükski asi ei juhtu iseenesest. Et esinemisärevust juhtida, tulebki kõiki neid tegevusi teha, lihtsalt mõeldes, et ma võiksin ju midagi proovida, esinemisärevus kahanema ei kipu.