Miks ettevõtjaid vihatakse?

Enne kui tooksin välja omapoolsed kommentaarid mõningatele manifestis toodud mõtetele tahaksin öelda, et mind isiklikult paneb imestama millise vaenulikkusega suhtutakse Eestis ettevõtjatesse. Ei ole vahet kas tegu on poliitiku, maksuametniku, pensionäri või palgatöölisega ikkagi jääb mulje, et suur enamus neist peab ettevõtjaid varasteks, petisteks ja üleüldse halbadeks inimesteks. Mulle on jäänud mulje, et valitseva avaliku arvamuse kohaselt ükski tore ja hea inimene ei plaani saada ega saagi ettevõtjaks. Omalt poolt tahaksin öelda, et kui ehk väike hulk välja arvata siis enamus ettevõtjatest teevad oma tööd pühendunult, ennast säästmata, riskides oma finantsilise ja ajalise vabaduse ning sõltumatusega. Me ei ole kurjategijad ja tänu meiesuguste igapäevasele riskide võtmisele ning rassimisele saab nii palgatööline kui ka ametnik  (näiteks peaminister) iga kuu kindlal päeval oma pangakontole summa, millest maksta eluasemelaenu, tasuda transpordi ja laste kooli eest aga osta ka leiva lauale. Nüüd tagasi aga manifesti juurde ja ette rutates pean ära mainima, et kirjutise eesmärgiks on dialoogi õhutada ja inimesi kaasa mõtlema panna.

Manifestis tehtud ettepaneku lubada Eestisse võõrtööjõudu kõige olulisem osa on sõnastatud järgmiselt: “on oluline eeskätt kõrgemat kvalifikatsiooni omava tööjõu osas, kuid vajadusel tuleks soodustada ka lühiajalist töötamist madalapalgalistel ametikohtadel (nt hooaja- või lihttöödel).” Peaminister Andrus Ansipi ja ametiühingute keskliidu juht Harri Taliga teemakäsitlusest jääb mulle isiklikult aga mulje, et nad ei ole manifesti teksti süvenenud. Kui me räägime lühiajalistest nö hooajatöölistest siis, mis saab olla selles halba kui Põlvamaa talumees palkab oma maasika või kartulipõllule Läti või Ukraina üliõpilase, kes on töö nõus ära tegema odavamalt kui meie oma Eesti üliõpilane. Talumehele jääb rohkem raha kätte ning äkki on järgmisel aastal tänu sellele 10 hektari suuruse põllulapi asemel üles haritud 20-30 hektarit põllumaad. Pikas perspektiivis toodangu maht kasvab, konkurents suureneb ja hind koduturul stabiliseerub ning loodetavasti kasvab ka eksport. Oskustöölistest rääkides on aga eriti häiriv lugeda pidevat vastuseisu välistööjõu osas. Eesti ettevõtete konkurentsivõimet suurendab võime eksportida! Eriti armastavad sellest rääkida poliitikud tuues ühtlasi välja kui palju selleks on ette nähtud riiklike toetusi ja palju on neid juba välja jagatud. Toetused on head vundamendi rajamiseks, kuid ei ole jätkusuutliku ekspordi alus. Keegi peab need tooted looma ja enamgi veel, keegi peab toodetu maha müüma. Selles osas aga ei ole Eesti ettevõtted just kõige osavamad. Kindlasti on maailmast võimalik leida ja palgata tippspetsialiste (insenere, müügispetsialiste jne) ning just nende tööle võtmist soodustakski sotsiaalmaksule ülemise piiri määramine. Ükski rahvusvahelise kogemuse ja kontaktidepagasiga spetsialist ei ole odav.

Harri Taliga arvamus, et ettevõtjad tahavad kokku hoida iseendale makstavate palkade arvelt ei ole tõsiseltvõetav kuna oluliselt lihtsam ja odavam on maksta endale dividende kui palka, olenemata sellest kas sotsiaalmaksu ülempiir on kehtestatud või mitte. Mis veelgi tähtsam, ilma kogemuste ja kontaktideta jääb Eesti allhankemaaks veel pikkadeks aastateks. Loomulikult on võimalik oodata kuni meie oma inimeste hulgast ehk kasvab aastate jooksul välja uus ja euroopalik ning rahvusvaheliste kogemuste ja sidemetega põlvkond. Aga kas meil on vaja nii kaua oodata? Lasnamäel elav keevitaja Ivan soovib head palka juba täna ja ilma allhankemaa staatusest välja rabelemata ei saa me seda talle lubada! Seega Hr. Taliga ettepanek suunata üha uut ja uut ressursi madalama palgaliste töökohtade loomiseks ning teisalt sotsiaalmaksu süsteemi mitte muutmise osas on väga lühinägelik ja lihtsama valiku tegemine.

Väga oluline punkt millele ei ole minu mäletamist mööda ükski ajakirjanik ega poliitik oma kirjutistest tähelepanu juhtinud on: “Selleks, et soodustada ettevõtjate investeeringuid inimkapitali, tuleb erisoodustusmaksust vabastada tööandja investeeringud töötajate täiskasvanukoolituse ja tervishoiukulude rahastamiseks. Kõigiti tuleks soodustada töötajate osalust ettevõtte edukuses läbi kasumi jagamise skeemide. Ei ole mõistlik ega põhjendatud töötajale makstavate aktsiaoptsioonide liigne maksustamine.” Miks ei ole ametiühing oma jõudu ja poliitilisi sidemeid kasutanud antud teematikaga tegelemiseks? Miks on Eesti tööliste koolitamine ja tervis endiselt maksustatud samas, kui räägitakse pidevalt ümberõppe vajadusest, tööga seonduvast stressist jne? Sport ja kehaline aktiivsus on tõestatult väga head stressimaandamise allikad. Kehaliselt aktiivne inimene on õnnelikum ja tervem ning tänu sellele on tema suhted ümbritsevatega paremad. Samas aga peavad Eesti töövõtjad, juhul kui soovivad toetada ja hoolivad, oma töötajate kehalisest aktiivsusest, maksma erisoodustusmaksu (seda vaatamata faktile, et antud rida riigi sissetulekute poolel on väga ja väga õhuke). Loomulikult on olemas juriidiliselt korrektseid skeeme kuidas sellist maksustamist vältida, aga need sobivad siiski vaid suurematele ettevõtetele.

Enamik Eesti erasektori palgatöötajaid töötab aga keskmise või väiksema suurusega ettevõtetes. Kõik eelpool toodu kehtib samuti täiskasvanute koolituste ja hariduse osas. Kui tahetakse, et tööandja investeeriks rohkem oma töötajatesse, tõstes sellega töötajate konkurentsivõimet, siis miks on need investeeringud maksustatud? Ja millal hakkab ametiühingute keskliit suhtuma tööandjasse kui partnerisse? Tööandjate ja töövõtjate suhe on kui abielu mis reeglina ei püsi mitte ärategemisel vaid koostööl, teineteisemõistmisel ning oskusel ära kuulata ja aru saada. Aga sellest viimasest ehk oskusest kuulata ja mõista on nii peaministril kui ka Hr. Taligal tööandjate manifesti lugedes kõvasti puudu jäänud.

Lõppmärkusena: on täiesti selge, et enamik (kaasaarvatud eelpool tekstis ära mainimist leidnud kodanikud) ei ole suutelised statistikast aru saama ega seda tõlgendama. Oleks viimane aeg pensioniea tõstmisest rääkides hakata rääkima oodatavast elueast pensionile minemise hetkel ja mitte eesti keskmisest elueast. Sellisel juhul oleks võrdlused adekvaatsed ning tegelikkust peegeldavad. Iseasi on kas see meie poliitikute häältekogumise hädavajadusega haakub!