Venemaa suur võimalus end poliitiliselt moderniseerida

Minu arvates võiks seda küsimust käsitleda eeskätt kui Venemaa suurepärast võimalust ennast kahasse majanduse innovaatilisemaks ümberkorraldamisega ka poliitiliselt moderniseerida. Eestis teame ju hästi, et ilma konkreetsete eesmärkide ning selleks vajalike sammudeta poleks meie lõimumine Euroopaga kulgenud sugugi nii kiiresti ja edutoovalt. See puudutas ka viisavaba liikumise saavutamist meie kodanikele nii praeguses Schengeni ruumis kui ka kaugemal. Keegi, ka mitte soomlased, ei andnud meile viisavabadust ilusate silmade eest või pelgas usus, et see aitab majandust elavdada. Ennekõike olid olulised meie sammud õigusriigi tugevdamise suunas ja ka tehniliste tingimuste täitmine.

Venemaa liidrid on korduvalt rõhutanud, et näevad oma riiki osana Euroopast. Venemaa liitumine 1996. aastal Euroopa Nõukoguga oli esimene samm Euroopa väärtusruumi põhimõtete juurutamiseks. Paraku on toimunud terve rida tõsiseid tagasilööke. Olen Äripäevaga nõus, et Eesti peaks tunduvalt aktiivsemalt Euroopa partnerite seas lobitööd tegema, aitamaks kaasa Venemaa ühe olulisema Euroopa-suunalise eesmärgi saavutamisele. Mida avatum ja naabrite suhtes sõbralikum on Venemaa, seda paremad saavad olla ka näiteks Eesti-Vene suhted.

Kuigi Venemaa välisminister Sergei Lavrov on korduvalt kinnitanud, et Moskva on valmis viisavabaduse kehtestamiseks, ei vasta see päriselt tõele. Üksnes erinevate tehniliste tingimuste täitmiseks kulub veel aastaid. Näiteks on Venemaal viisavabaduseks vajalik käivitada biomeetriliste passide väljastamissüsteem koos dokumendiregistriga. Enam kui 40 piiripunktis tuleb tööle rakendada biomeetriliste passide tuvastamissüsteem. Venemaal on jätkuvalt sõlmimata tagasivõtulepingud terve rea ELi liikmesmaadega, sh Eestiga. Ainuüksi neid Venemaa ees seisvaid ülesandeid arvestades saame viisavabadusest rääkida mitte vähem kui kümneaastases perspektiivis. Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, keda ei saa ju kuidagi kahtlustada Venemaa-vastasuses, on rääkinud koguni aastast 2025.

Kuid lool on ka teine tahk. Selleks on demokraatlike reformide teele naasmine ning Venemaa põhiseaduses sätestatud õigusriigi põhimõtete reaalne ellurakendamine, milleta ei ole täielik viisavabadus ELiga realistlik.

"Ammugi oleks juba aeg meil see vaenukirves maha matta ja Venemaaga heanaaberlikult suhtlema hakata," kirjutab Äripäev. Kes ei tahaks, et naabritega oleks hea läbisaamine. Mina ei tea Eestis ühtegi poliitilist jõudu, kes väidaks vastupidist. "Venemaa ei nõua Eestilt midagi. Meie ainult ootame, et Eesti arvestaks meie rahvuslike huvidega. Eesti aga paraku üksnes ignoreerib neid ja teostab avalikult Vene-vastast välispoliitikat," ütles mulle Vene diplomaat Aleksander Udaltsov 1996. aastal, iseloomustades Tiit Vähi valitsuse tegevust. Vaevalt aasta eest oli Eesti piirileppe sõlmimise huvides loobunud Narva-taguste ja Petseri ümbruse alade tagasinõudmisest. Kes diplomaatiaga kursis, teab, et heanaaberlikud suhted pole saavutatavad üksnes mehaaniliste sammudega. Eriti siis, kui sammud on ühepoolsed või pealesurutud. Tõeliselt püsivate ning vastastikust kasu tootvate heanaaberlike suhete tarvis on vajalik ka arvestatav ühisosa väärtustes.

Küsisin esmaspäeval Venemaa ekspeaministrilt Mihhail Kasjanovilt, mis on meievaheliste suhete suurimaks komistuskiviks. Vastus oli lihtne: seni, kuni Venemaa võimuladvik peab NSVLi kokkuvarisemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, on keeruline eeldada täit heanaaberlikkust ning mõistmist. Nii tuleb meil suhetes Venemaaga rahulikult ja oma põhimõtteid selgelt kaitstes jätkata usaldusvälja järkjärgulist laiendamist. Turismi ja kaubanduse elavnemine näitab, et oleme õigel teel. Mida kaugemale jääb impeeriumi lagunemine, seda vähemaks jääb ka takistavaid emotsioone.

Marko Mihkelson on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor.