Arvamus: võlad ja maksud euroalal

Välisvõla suuruse tähtsust illustreerib hästi Portugal: ehkki riigi avaliku sektori võla ja eelarvedefitsiidi osakaal SKPs on võrreldav Prantsusmaaga, on Portugali riigivõlakirjade riskipreemia pidevalt kasvanud, sundides riiki lõpuks Euroopa abifondi poole pöörduma. Portugali peamine probleem ei ole mitte eelarvepoliitika, vaid erasektori – pankade ja ettevõtete – suur (välis)võla koorem.

Seda, et avaliku sektori võla suurusel üksi on vaid piiratud tähtsus, näitavad ka Itaalia ja Belgia. Mõlema riigi võla suhe SKPsse on suurem kui Portugalil, kuid mõlema riskipreemia on oluliselt väiksem. Peamine põhjus on, et välisvõlg on mõlemal riigil väike (Belgia jooksevkonto on tegelikult isegi plussis). Ja ehkki Belgia võla suhe SKPsse on üle euroala keskmise (ca 100% tasemel SKPst), on riigi riskipreemia alla 100 baaspunkti – hoolimata sellest, et enam kui aasta on riik toiminud ilma valitsuseta.

Miks pööravad turud tähelepanu välisvõlale? Üks põhjus on muidugi selles, et kriisi olukorras saab erasektori võlast sageli avaliku sektori võlg. Nii vaatavad finantsturud riigi võlakoormust tervikuna. Selles on aga vahe sees, kellelt võlg on võetud.

Oluline on, et euroala riikidel on voli maksustada, millest tuleb lihtne järeldus riigi jaoks, millel on küll suur avaliku sektori võlg, kuid väike välisvõlg: võlausaldajaks on selle sama riigi elanikud ning valitsus saab alati oma võlgu teenindada mingi maksu abil (näiteks jõukuse maks).

Näiteks võib sellise riigi valitsus vastu võtta seaduse, mis kohustab iga riigivõlakirja omanikku tasuma maksu, mis vastab 50%-le võlakirja nimiväärtusest. Sellega oleks avaliku sektori võla väärtus poole võrra vähenenud, niisamuti kui valitsus annaks keskpangale korralduse raha pakkumist kahekordistada, mis tooks eeldatavasti kaasa hindade kahekordistumise.

Sellise maksu olemus avaliku sektori võlgade tasumiseks võib olla erinev, kui võlakirjad on pankade käes, kuna sellisel juhul tuleb valitsusel maksustada pangadeposiitide hoidjad. Põhimõte jääb aga paika: seni kuni valitsusel on voli makse kehtestada, suudab ta alati oma kodumaist võlga teenindada, isegi kui raha juurdetrükkimise võimalust ei ole. Sama ei kehti aga olukorras, kus võlausaldajateks on välismaalased, kuna neid valitsus maksustada ei saa.

Seega on välisvõlg see, millest võib riigile saada maksevõime küsimus. (Erandiks sellele reeglile on USA, mis naudib nii nagu Charles de Gaulle seda nimetas „ülemääraselt suurt privileegi“ ehk olukorda, kus riigi välisvõlg on denomineeritud kodumaises valuutas.)

Olukord muutub keerulisemaks, kui riigi avaliku sektori võlakirjadest on suur osa välismaalaste käes ja kui riigi oma kodanikel on ka suured välisvarad. Sellisel juhul on valitsusel kiusatus jätta täitmata oma võlakohustused välismaalaste ees, samas kui selle riigi kodanikud saaksid jätkuvalt nautida tulu oma välismaistelt varadelt. Mida raskem on valitsusel oma riigi kodanike välisvarasid maksustada, seda suurem see kiusatus on. Ent isegi sellises olukorras peaks valitsus suutma oma võlakohustustega toime tulla, kui ta suudab mingil moel mõjutada oma kodanikke välisvarasid maha müüma ja kodumaiseid valitsuse võlakirju ostma.

Selle aspekti tähtsust illustreeris 2001. aastal Argentiina, millel ei olnud netosummas suurt välisvõlga. Erasektoril olid suured välisvarad, samas kui valitsusel oli umbes samas mahus kohustusi välismaiste võlausaldajate ees. Sellest hoolimata läks Argentiina pankrotti, kuna jõukad argentiinlased olid oma varad riigist ja sellega valitsuse haardeulatusest välja viinud, vaesed argentiinlased aga keeldusid maksmast makse, et välismaiste võlausaldajate nõudmised rahuldada.

Teisalt, kui riigi välisvarad ei kuulu mitte majapidamistele, vaid institutsioonidele nagu pensionifondid, on need võimalik tuvastada ja maksustada. Nii on enamasti Euroopas.

See analüüs näitab, et jooksevkonto liigse tasakaalustamatuse protseduur, mis on kavas euroala juhtimise reformi käigus käivitada, on samm õiges suunas. Ent samas näitab see, et ELi ja IMFi ühekülgne keskendumine üksnes eelarvedefitsiidi vähendamisele euroala perifeerias, on ekslik.

Kreeka jaoks on eelarvedefitsiidi vähendamine loomulikult põhiküsimus. Portugali puhul on aga põhiprobleem erasektori jätkuvalt suur välisvõlg. Iirimaa on taas erinev, kuna riigil on väga väike välisvõlg ja jooksevkonto varsti taas plussis. Nii ei oleks valitsusel siis enam välisrahastamist vaja, kui selle asemel suudetakse n.ö mobiliseerida kodumaised säästud. Nagu näitab Läti kogemus, võib riskipreemia sellisel juhul väga kiiresti alaneda.

Lühidalt kokku võttes – eelarvedefitsiidi vähendamine on vajalik, kuid võlakriisist välja pääsemiseks ebapiisav. Niisama tähtis on kodumaiste säästude kasvatamine ning kodanike veenmine oma valitsuse võlakirju ostma, selle asemel, et hoida oma raha välismaal.

Copyright: Project Syndicate, 2011.