Sutt: maailmamajandus teelahkmel

Sedapuhku ei ole hädaorg Balti riigid või kesk- ja ida-Euroopa. Kreenis riigirahandus ähvardab eelkõige arenenud majandusega riike ja seeläbi kogu maailmamajandust. Finantsturud on närvilised ja heitlikud, sest majanduse elavdamise meetmetele järgnema pidanud uus kasvutsükkel ei ole loodetud kujul hoogu võtnud. Vastupidi, riikide võlakoorem on kasvanud ning tarbijate ja ettevõtete kindlustunne langeb. Tööpuudus on häirivalt kõrge väga paljudes riikides, luues soodsa pinna protektsionismiks ja enesesse tõmbumiseks ning äärmuslike vaadete levikuks.

Turgude ja analüütikute mure euroala riikide, USA, Jaapani või Suurbritannia riigirahanduse pärast on arusaadav ja põhjendatud. Teame, et Balti riikide edu tugineb ikkagi tõsiasjal, et langetati valusaid ent vajalikke otsuseid ka riigirahanduse kohandamiseks muutunud oludele. Kindlasti ei olnud kõik valikud ideaalsed ja kannatusi saanuks enam pehmendada, ent kriis nõuab kiireid ja julgeid valikuid. Seetõttu tuleb tänases ebakindlas maailmamajanduse konjunktuuris toetada pragmaatilisi lahendusi, mis on tugeval majandusteoreetilisel alusel ning poliitiliselt teostatavad. Sageli ei ole need valikud mitte väga hea ja hea, vaid hea ja halva, või halva ja väga halva vahel. Kuid see on tänane reaalsus.

Head projektid peavad saama rahastatud

Globaalses kontekstis räägitakse palju sellest kui oluline on tagada, et finantsturud rahastaksid ettevõtteid ja eraisikuid mõistlikel tingimustel. Et pankade nõrk kapitaliseeritus ei saaks takistuseks majanduskasvule ning sellega kaasnevale tööpuuduse vähenemisele ning hõive kasvule. Tänase seisuga on suurimate Eesti turul tegutsevate pankade rahastamisvõime hea. Kuid viimaste nädalate närvilisus turgudel ning laenuotsuste liikumine järjest enam keskuse suunas on ettevõtjate seas taastõstatanud vanad mured - kas investeerimisprojektide rahastamine ikka jätkub või keeratakse rahakraanid kinni? Sedapuhku siis Eestist mitteolenevatel põhjustel.

On üheselt selge, et Eesti ettevõtjate võimalused sõltuvad mitte ainult globaalsest konjunktuurist ja nende oma oskustest, vaid ka sellest, et head projektid saaksid jätkuvalt rahastatud. Seetõttu on oluline finantskoostöö Põhjala ja eelkõige Rootsi suunal, et siin tegutsevad pangad ettevõtlust jätkuvalt rahastaksid ning Eesti Pangal on siin oma roll. Nii nagu see oli 2008. ja 2009. aastal kui kahe riigi keskpankade vaheline usaldus ja koostöö tagas Eestis tegutsevate tütarpankade või filiaalide sujuva toimimise.

Tuleviku edu võti on vaadata kaugemale lähiaja probleemidest ning näha puude taga metsa.

Miks ei osatud ette näha tänast kriisi, mille vältimatu saabumine tagasi vaadates on ju nii ilmne? Vastus on minu jaoks osaliselt tõsiasjas, et väga palju on nii avalikus kui erasektoris tähelepanu keskmes olnud järgmised kolm, kuus või kaksteist kuud ning balanss teljel mudel - talupoja loogika on liikunud liialt esimese kasuks.

Eesti majandus ei vaja põhimõttelisi pöördeid, aga uute strateegiliste sihtide määratlemiseks on vaja kahtlemata laiapõhjalist diskussiooni ning ka kompetentset analüüsi. Eesti Pank peab siin kindlasti initsiatiivi näitama. Olukorras, kus oleme eurotsoonis sees ja igapäevased rutiinid on paigas, saab Eesti Pank olla orienteeritud senisest oluliselt enam koostööle ülikoolide, mõttekodade ja erialaliitudega. Eesti Pangas on olemas kompetents, mida saab rakendada senisest enam ühiskonna ja Eesti majanduse hüvanguks.

Eestis on talente miljoni inimese kohta tõenäoliselt samas suurusjärgus kui teistes arenenud riikides. Kuid meid ongi vaid üks miljon ja oleks vastutustundetu jätta kasutamata kasvõi üks võimalus teha senisest enam. Aeganõudvate reformide - nagu tervishoid, kutseõpe, haridus, ärikeskkond jne. - sihti tuleb seada pidevalt. Edasilükkamise hind on kõrge, sest parimad riigid liiguvad eest ja ettevõtted ei näe siis enam põhjust Eestisse investeerida.

Eestil on olemas täna kõik võimalused jätkata möödunud 20 aasta edulugu. Selleks peab meil olema tegutsemistahet, koostöövalmidust, avatust ja sallivust ning julgust ja tarkust teha valikuid. Et kahekümne aasta pärast saaks uhkuse ja mitte häbitundega tehtule tagasi vaadata ning uusi sihte seada.