Kellele ja milleks ettevõtte aastaaruanne?

Aruande esitamise tulemusena peaks paranema turgude toimimine ning ettevõttel peaks olema võimalik kaasata odavamalt kapitali äritegevuse käigushoidmiseks ja arendamiseks. Paljud Eesti ettevõtjad kipuvad aga arvama, et sellise dokumendi esitamise kohustus pärsib äritegevust. Ilmselt tuleb põhjusi otsida lähiminevikust (ja võib-olla ka olevikust), kus sahkerdamine ning jokk-tehingud olid (on) pigem reegel kui erand. Kas peljatakse ainult valgustkartvate faktide ilmsikstulekut? Mõnel juhul tõenäoliselt küll, kuid põhjusi on rohkemgi.

Mõned ettevõtjad kardavad paaniliselt, et konkurendid saavad avaldatud infot nende vastu ära kasutada. Hirmul on suured silmad, sest aastaaruande nõuded on küllalt üldised, et mitte oluliste ärisaladuste lekkimist võimaldada. Ühtlasi on kehtiv aastaaruannete esitamise periood (kuus kuud aruandeaasta lõpust) piisavalt pikk, et vähendada aruandes sisalduva sensitiivsema info ärakasutamise võimalusi.

Teise grupi moodustavad nn ühe mehe valdusettevõtete omanikud, kes pelgavad, et naabrimees saab teada, kui palju tal parasjagu raha või muud vara on. Selliste hirmude külvamises on oma „teeneid“ ka Äripäeval, kes rikaste ja dividendimaksjate edetabeleid kokku paneb. Samas peab iga sellise firma omanik arvestama, et äriühingu asutamisega on ta võtnud endale kohustuse äritegevusest aru anda, ning niikaua, kui aastaaruanded on avalik info, saab avalikkkus seda kasutada. Iseküsimus on, et kas Äripäev selliseid andmeid vahel liialt ei afišeeri. Kasuks hoolikamalt kaaluda, kust jookseb piir avaliku huvi ja eraelu puutumatuse vahel.

Kolmas võimalus on väita, et Eesti ettevõtted on liiga väikesed ja vaesed, kulutamaks oma niigi piiratud rahalist ning inimressurssi selliste formaalsuste täitmisele. Selle küsimuse üle on viimasel ajal ka Euroopa Liidus pead murtud ning aktuaalseks on muutunud mikroettevõtete aruandlusnõuete vähendamine. See võiks oluliselt mõjutada Eestit, sest siinsetest aastaruandeid esitavatest ettevõtetest ligi 90% on alla kümne töötajaga. Siit tekib aga küsimus, millise teabe avaldamise taseme juures kaalub ettevõtte tasandi kulusääst üles ühiskonna tasandi tulu. Kas Eesti niigi vähese läbipaistvusega ärikeskkond oleks nõuete vähendamiseks valmis? Vaevalt.

Kui leiame, et aastaaruandeid on vaja, siis kui kättesaadavad peaksid need olema? Praegu on igaühel  võimalik väikese tasu eest saada kätte ükskõik millise Eesti ettevõtte äriregistrile esitatud aruanne. Kas midagi muutuks, kui seda saaks teha tasuta? Ilmselt mitte eriti. Omaette küsimus on see, et kas riigil peaks olema õigus sellisel viisil lisatasu teenida. See muidugi ei tähenda, et mõistlikuks võiks pidada samalaadse teabe tasuta hankimise võimaldamist ettevõtetele, mis kasutavad seda tulu saamiseks. Mis puudutab aruannete avalikustamise tähtaegu, siis selles vallas on viimastel aastatel juba toimunud märkimisväärseid positiivseid arenguid. Võib ju väita, et tähtaja nihutamine kolmele kuule majandusaasta lõpust parandaks olukorda veelgi. Samas, arvestades erandite kehtestamise vajadust ning tähtaja edasilükkamiseks tehtavate võimalike sahkerduste soodustamist, võib selle kogumõju olla hoopis negatiivne.

Aastaaruandeid on vaja meile kõigile, sest Eesti ärikultuur on niigi liialt salatsev ning sageli on aastaaruanded olulisemaid avaliku info allikaid ettevõtte tegevuse kohta. See on ka hea ettevõtete mainekujunduse vahend. Jääb loota, et seaduseandjad kaaluvad hoolega oma võimalike regulatiivsete sammude tagajärgi ning ei asu taas automaatselt Euroopa pailapse rolli.