Häbiposti panek aitab vaid siis, kui häbi on olemas, kuid probleem on selles, et häbitunne on kadumas, leiab ajakirjanik Anne Oja.
Inkassofirma Creditreform Eesti OÜ juhi Reimo Tomingase sõnul poleks nende konkurent Julianus Inkasso tohtinud võlgnikke avalikku häbiposti panna. Keskajal oli häbipostidel kindel koht ning üks sellistest asus isegi Tallinnas Raekoja platsil, süüdistab ta konkurenti keskaegsetes töövõtetes.
Mulle tundub, et praegu pole asi sugugi mitte avalikus häbipostis, otsingumootorite heas toimimises ega võlgnikke halvustavates kommenteerijates, olgu siis võla suuruseks kas 50 või 50 000 eurot.
Minu meelest on probleem hoopis häbi kui tunde vaikses, ent järjepidevas ja progresseeruvas kadumises. Nimelt aitab häbiposti panek vaid siis, kui häbi on olemas – võlglane tasub kiiresti ununenud summa. Ka on häbipost hoiatuseks neile, kes veel võlgu jäänud pole, kuid kitsastes oludes mitmesuguseid valikuid kaaluvad.
Nagu näitab aga Julianus Inkasso järjekordne võlglaste nimekiri, on seal kindla koha leidnud prominentsete ning siiani edukalt äri ajavate inimeste ettevõtted, mille võlad kuuluvad pigem müstika kui seletatava valda. BLRT suuromanike konsultatsioonifirma ASi Erand võlg on üks sellistest.
Eksite, kui arvate, et see ettevõte on õnnetult pankrotis või kohe-kohe pankrotti minemas. Arvestades nii Erandi bilanssi kui ka omanike varanduslikku seisu, on ettevõtte võlg Julianus Inkasso kliendile lausa mikroskoopiline.
ASi Erand juht Mihhail Gnidin pole Äripäevale võlguolemist selgitanud. Võib-olla polegi tal ettevõtte vabandamiseks ega võlgade õigustamiseks midagi öelda. Aga pole ka häbi, mis motiveerinuks võlga kohe pärast Julianuse esimese nimekirja avaldamist tasuma.
Mind häirib võlateemaga seoses aga kõige rohkem see, et Creditreform Eesti OÜ juht Reimo Tomingas rõhutab, nagu tunneks Eesti karjuvat vajadust delikaatsuse ja konfidentsiaalsuse järele. Minu meelest on praegu ühiskonnas delikaatsust ja konfidentsiaalsust piisavalt, kui mitte isegi liiga palju.