Julianuse ja meie klientide meelest elab Eestis häirivalt palju isikuid, kes arvavad, et laenu andmine on ainult võlausaldaja äri huvides. Et see on pigem laenuandja enda risk, kui talle raha tagasi ei maksta. See on ebameeldiv väärarusaam, kirjutab Julianus Inkasso juhatuse esimees Ülar Maapalu.
Nende umbes 3000 võlgniku nime avaldamisega tahtsime näidata, et iga nime taga on kellegi teise tagasi saamata jäänud raha. Kõik võlgnikud on kunagi saanud hüve, mistõttu nende haletsemine on pigem ebaõiglane. Võlg ei ole mitte üksnes saamata jäänud kasum, vaid keegi on kandnud kellegi tegevuse jätkumise nimel kulusid, kuid see teine on hüve tasuta ja omavoliliselt omandanud.
Ettevõtluse arenguks on vaja, et krediidid oleksid võimalikult lihtsalt ja võimalikult paljudele soovijatele ligipääsetavad. Suurematele ettevõtetele ja suuremate laenude puhuks on loodud riiklikud tugistruktuurid Kredexi juures, kuid väiksemateks laenudeks, sh olmekrediitideks, peab ühiskonnas olema piisavalt usaldust. Samas on võlg ikkagi võõra oma, mitte saaja inimõigus.
Ei ole kuigi praktiline, kui kõik teenuse osutajad hakkavad iga teenuse eest ettemaksu nõudma. Oluliselt mugavam on maksta pärast teenuse saamist. Lisaks ligipääsetavusele peab teenuse osutamine olema administratiivselt lihtne – ei ole mõistlik uurida iga uue kliendi täpset äriplaani ja pangakontode väljavõtteid. Peaks piisama laenusaaja kinnitusest, et ta ei ole makseraskustes, et ta suudab arveid tasuda ning lõpetab teenuste tellimise kohe, kui pole oma maksejõus enam kindel.
Et selline lihtne krediidi saamise süsteem toimiks, peab olema tugev ja efektiivne õigussüsteem. Praegu Eestis enamik asju ju toimib, kuidas palju tööd on vaja teha ühiskondliku suhtumisega. Sest võlgu ikka jäädakse, kuid häbiasi on see, kui ei üritatagi oma võlgu likvideerida või võetaksegi võlgu kavatsuseta seda tagasi maksta.
Loomulikult toimis võlglaste nimekirjade avaldamine ka võlgnike otsese mõjutamisena. Võime tüdineda seni soliidselt käitunud inimese lubaduste kuulmisest, et kohe maksan ära. Vaatamata kohati ükskõiksele suhtumisele võlgadesse oli siiski küllaltki palju neid, keda see nimekiri pani võlgu tasuma.Võla kättesaamiseks on mitmesuguseid meetodeid – kellele piisab teatise saatmisest, kellega tuleb koos arutada võlgade restruktureerimise kava, kes vajab aega asjade kordaajamiseks, kelle vastu tuleb kohtusse minna. Väga paljude puhul aitab ühiskondlik hukkamõist.
Loomulikult oli neis nimekirjades ka vigu. Kuid viimases oli neid alla kümne. Kolmest tuhandest. Tõsi, iga alusetult sellesse nimekirja sattunu jaoks oli see suur probleem. Nendele palume veel kord vabandust.
Seotud lood
Kui tavaliselt inkassoettevõtted tellivad trükimeedias reklaami selleks, et oma võlglasi häbiposti panna, siis Inkassokeskus OÜ lihtsalt tänab neid.
Täna Äripäeva veebiväljaandes avaldatud Julianus Inkasso ja Creditreform Eesti OÜ debati suur loetavus tõendab, et võlgnike nimede avaldamine ning selle poolt- ja vastuargumendid lähevad lugejale korda.
Kohe võlglase lisamist avalikku nimekirja ma õigeks ei pea, sest homme on talle ehk tarvis ka kaupa müüa. Pean temaga ikka viisakalt arutama, sõnas Ensto Ensek ASi juht Üllas Täht.
Rakvere Lihakombinaadi juhi Anne Mere arvates võivad võlglaste nimekirjad avalikud olla ja temagi vaatab need aeg-ajalt läbi.
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”