Koppel: tsirkuse uksed on väljastpoolt lukus

Maailmavaateliselt tunnistan ma, et ma olen ilmselt esimene, kes leiab, et selgelt ja igati n-ö välja teenitud elustandardi alanemine on nii kreeklastele kui teistele Lääne-Euroopa „hoolekanderiikidele“ sügavalt paras ning selle võimalikult kiire teostumine looks ehk mingidki eeldused konkurentsivõime taastumiseks ning riigi „paksuse“ vähenemiseks oluliselt mõistlikumale tasemele. Äkki tõuseks kontseptsoon „töö“ suisa au sisse?

Samas leian ma hommikul peeglisse vaadates ühe naiivsete härrasmehe ambitsioonidega indiviidi, kes elab ühes väikses euroalasse kuuluvas dünaamilise majandusega riigis. Kreeka välja heitmine omaks potentsiaalselt otsest negatiivset mõju minu heaolule. Kui praeguseks hetkeks arvab lugeja, et seda sellepärast, et allakirjutanu tööandjaks on „kõigis maailma hädades süüdi olev“ finantssektor, siis osaliselt võib-olla küll.

Siiski veidigi lähemal vaatlemisel selgub, et ka lugeja elab suure tõenäosusega selles samas riigis ning oht tema isiklikule heaolule on sama vahetu. Kreeka lahkumisel oleks esimeseks mureks see, et hakataks kohe vaatama, kes on järgmine? See tähendaks juba teiste riikide võla omanikele pügada saamist, rääkimata võlasüstla otsas olevate riikide jaoks ellujäämiseks vajaliku laenuressursi dramaatilist (?) kallinemist.

Hetkel hoiab sellise nakkuse ära vaid laenud EFSFilt ning see, et Euroopa Keskpank probleemsete riikide võlga turult kokku ostab ning pankadele tagasihoidliku väärtusega tagatise vastu kolmeks aastaks laenu annab (LTRO). Lisaks tähendaks ühe osalise lahkumine euroalast seda, et äkitselt on ühisrahale tekkinud valuutariski komponent, mis võiks tähendada kohati paanilist riskide vähendamist euros nomineeritud varadest. Kapital lahkuks potentsiaalsete euroalast lahkujate juurest kasvõi sulas ning pangad plõksuksid katki nagu mullikile stressi maandada üritava keskpankuri sõrmede vahel. Resultaadiks oleks ettearvamatute tagajärgedega kaos, mille sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke mõjusid on täna raske hinnata, kuid usalduse täielik kadumine finantssüsteemist ei saa olla miski, mis meie heaolu kuidagi parandab. Sellepärast ma täna väljaviskajate kisakooriga ei liituks.

Aga kuidas siis Kreekaga jääb? 

Minu isikliku arvamuse kohaselt on peamine stsenaarium see, et Kreeka jäetaksegi  euroalasse alles, euroliidust rääkimata, ning nende võlad lahustatakse siiski suuremas katlas ära. Euroopa Keskpank tegeleb aga kogu selle protsessi kontekstis varsti jälle kenakese rahatrükkimisega. Jah, ma tean, et LTRO nagu ei oleks otseselt raha trükkimine, kuid andke mulle andeks – kui see maitseb nagu raha trükkimine, lõhnab nagu raha trükkimine ja näeb välja nagu raha trükkimine, siis…

Paraku oleme me objektiivse paratamatusena osutunud klounideks suhteliselt ebameeldivas tsirkuses – Eestil ei olnud euro kasutuselevõtule sisulist alternatiivi. Tsirkuse uksed on väljastpoolt kinni ning nüüd peab vaatama, kuidas telk püsti jääks, mitte tugisambaid saagima.