Pidev kriisist kriisi liikumine või ühe suure kriisi kontekstis elamine suurendab arenenud maailma elanikkonna rahulolematust, kirjutab SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.
Pärast II maailmasõda ei ole kogetud olukorda, kus elustandard oleks pidanud selgelt langema, ning nüüd näivad isegi väikesed tagasiminekud šokeerivana. Siit jõuame aga kriisi järgmisesse faasi, mis on juba poliitiline (ja sotsiaalne) kriis. Esimeseks kriisi uue faasi sümptomiks on see, et majanduspoliitiline populism tervel poliitilisel skaalalt tõstab veelgi tõsisemalt pead.
Võib eeldada, et üha suuremat pitsitust tundvad rahvamassid hakkavad nõudma veelgi enam meetmeid, millest osa on otseselt seostatavad praeguse kriisi tekkimisega. Riigi rolli edasine kasv, protektsionism, kontroll kapitali liikumise üle ning (finantssektori) regulatsioonide karmistamine on meetmed, mis võivad esimestena populaarsust koguda.
Lisaks jõuab seoses võlavõtmisvõime „loodusressursi“ lõppemisega kätte aeg, kus põlvkondade vaheline konflikt võtab selgemad piirjooned.
Nende trendide valguses on viimane aeg aru saada, et maailm, milles me täna elame, muutub lähiajal üha keerulisemaks, ähvardavamaks ning ebastabiilsemaks. Tahaks riigiisadelt küsida: What’s the plan? Või siiski – kas mitte just liigne lootmine riigile arenenud maailmas pole praeguste probleemide juur?
Pikemalt loe tänasest Äripäevast.