Kas kirjutame Kreeka võlad korstnasse?

Jutud Kreeka võimalikust lahkumisest euroalast on taas hoogu kogumas, kusjuures seda kaldutakse võtma paratamatusena. Et Kreeka on juba sisuliselt kaks aastat maksejõuetu, ei ole Kreeka lahkumine või jäämine euroalale enam ammu majanduslik, vaid poliitiline küsimus.

Kirjutasin esmaspäeval, et euroala näib olevat Kreeka lahkumiseks valmis, vähemalt paremini kui näiteks aasta eest. Keegi ei soovi Kreeka lahkumiseks, ka kreeklased ise. Kuid samas mõistetakse, et praegused tingimuslikud abipaketid ja nn karistusmehhanismid ei aita reaalselt Kreekat august välja. Kreekale antud laenuabi on niivõrd suur (177% SKTst) ja kasvab, et jätkusuutliku majanduse loomiseks ei ole võla tagasimaksmine võimalik. Isegi intresside tasumine teeb taastumise ületamatult raskeks arvestades, et lisaks majandus kahaneb ja selle seni nurgakiviks olnud avalikku sektorit tuleb pidevalt kärpida. Kreekas alanud pangajooks viitab ka usupuudusele. Olukorra tõsidust on üha valjuhäälsemalt möönnud Euroopa otsustajad nagu Saksamaa kantsler Angela Merkel, kes ütles kolmapäeval, et Kreeka juunis toimuvad uued valimised on hääletus selle üle, kas riik jätkab euroalal või mitte. Nii näibki paljudele Kreeka lahkumine otsustatud.

Aga mis siis? Probleem on selles, et Kreeka lahkumise mõju ei ole soovitud sama kõrgel tasemel avalikult arutada ja välja arvutada. Umbmäärased mõisted "äärmiselt" ja "väga" kallis ei ole mõõdetavad. Sest ka praegune panustamine Kreeka euroalas hoidmiseks on "äärmiselt" ja "väga" kulukas. Kuna neid ei ole võimalik võrrelda, on ka raske hinnata, kas kallim on Kreeka jäämine või lahkumine.

Siiski, euroskeptikust britid pakuvad neljapäevases Guardianis välja numbreid: plaanitud lahkumine maksaks 2% euroala SKPst ja juhitamatu lahkumine 5% euroala SKPst. Viimane tähendaks Euroala majandusele ligi triljoni dollari ehk enam kui 700 miljardi eurost kahju. Võrdluseks Eesti SKP oli 2011. aastal 16 miljardit eurot, mis võiks lihtsustatult sama valemit kasutades tähendada Eesti majandusele vastavalt 320 ja 800 miljonit eurot kahju. Soome makromajandusalase konsultatsioonifirma GnS Ecnomicsi hinnangul läheks Kreeka lahkumine rahaliidust Soomele otseselt maksma 2,4 miljardit eurot, kuid seda summat vähendaksid Kreeka Soomele antud tagatised.

Kahju võib aga kasvada kaudsete tagajärgede arvelt. Kui suurusjärk ei ole vastuvõetav, tasub vaagimiseks lauale tõsta alternatiivsed lahendused. Neist ilmselt lihtsaim on abipaketiks nimetatud laenude ümbernimetamine tagastamata abiks, mida, nagu eelnevalt kirjeldasin, nad sisuliselt ka on. Ja seda hoolimata sellest, kas soovitakse seda tunnistada või kangekaelselt eitada. Küsimus on asjakohane, sest era- ja pangandussektor on seda korra juba teinud, kui lepiti kokku viimast Kreeka abipaketti. Ühel või teisel moel on paratamatult käes riikide kord. Eestile tähendaks see muuhulgas näiteks 297 miljoni eurose garantii mahaarvamist, mis antud Kreekale EFSFi kaudu.

Sellest ei soovita rääkida, kuna mahakirjutamine võib samamoodi lumepallina kuhjuda, sest loob pretsedendi ja eelduse, et seda juhtub ka edaspidi näiteks Hispaania puhul. Teiseks ja ilmselt otsustavaks põhjuseks, et seda on raske valijatele selgitada. Kuid võttes olukorda kainelt: kui Kreeka lahkumine läheks Eestile maksma näiteks 800 miljonit eurot, kas selle vältimiseks oleksime nõus 297 miljonist loobuma? Kuidas seda teha, on eraldi küsimus.

Häid lahendusi ja otsuseid ei ole. On valida vaid halbade hulgast. Kõige hullem on aga poliitiline otsustamatus, sest see ennustab ebakindluse määramatut jätku.

Autor: Harry Tuul, Harry Tuul