Igale erakonnale kriminaalhooldaja

Ka varem on avaldatud mitmeid fakte, mis tõestavad, et pikalt Eestis võimul olnud Reformierakonda on varjatult rahastatud. Seni on aga peaministriparteil õnnestunud puhkenud skandaalid edukalt summutada. See on õnnestunud, sest keegi n-ö omadest pole otsustanud erakonna rahastamise köögipoolt avalikustada.

Näiteks 2007. aasta alguses teatas ETV saates „Pealtnägija“ tollane Eesti Raudtee üks omanikest Edward Burkhardt, et Reformierakond pressis Eesti Raudtee eestlastelt osanikelt Jüri Käolt ning Guido Sammelseljalt välja miljoni euro suurust toetust. Esialgu kinnitas Eesti Ekspressile antud intervjuus toimunut ka Guido Sammelselg, kuid hiljem võttis sõnad tagasi. Burkhardt jäi oma süüdistusega üksi ning skandaal vaibus kiiresti. Prokuratuur otsustas kriminaaluurimist mitte alustada.

2009. aasta sügisel avalikustas Äripäev nn R-skeemi. Tõestasime suurele hulgale dokumentidele tuginedes, kuidas Reformierakonna liikmed Kristiina Ojuland, Jaanus Rahumägi ja Robert Antropov lasid oma valimiskampaania osa kuludest maksta kinni erinevatel ettevõtjatel. Esiteks rikuti seadust, sest ettevõtted ei tohtinud erakondi rahastada. Teiseks varjati tehtud annetuste suurust, ametlikult deklareeriti valimiskampaania kulutused tegelikkusest väiksemana.

Ka toona vaibus teema kiiresti. Prokuratuur jõudis järeldusele, et valitsuspartei varjatud rahastamise kahtlust pole mõistlik kriminaalmenetluse korras uurida, kuna konkreetsed poliitikud korraldasid oma kampaania rahastamise ise ehk seda ei teinud erakond. Millegipärast jättis prokuratuur toona aga osa ilmunud fakte tähelepanuta ja seetõttu tunduski prokuratuuri otsus jokk-põhjendusena. Seadustest leiti auk, mis võimaldas tülikat uurimist vältida.

Reformierakond on seni kassi kombel alati käppadele kukkunud. Kui võrrelda prokuratuuri suhtumist peaministripartei ja Tallinnas võimul oleva Keskerakonna rahastamisjuhtumite uurimisse, siis on uurimisasutuste käekiri olnud üllatavalt erinev. Mõlemad erakonnad ise aga käituvad rahastajate peitmisel väga sarnaselt. Seetõttu ongi oluline, mida teevad uurimisasutused Meikari ülestunnistuse järel.

Meikari avaldus ei puuduta teisejärgulisi Reformierakonna liikmeid. Ta süüdistab erakonna varjatud rahastamise organiseerimises praegu ametis olevat justiitsministrit Kristen Michalit. Michal oli pikalt Reformierakonna peasekretär ehk inimene, kes on teadlik erakonna rahaasjadest. Michali nimi jooksis läbi ka Burkhardti-skandaalist ning Äripäeva R-skeemi artiklitest.

Tõenäoliselt on Reformierakonna vastukäiguks katse näidata Silver Meikarit ebausaldusväärse inimesena. Varasemates Reformierakonna rahastamise skandaalides on seda võtet edukalt kasutatud nende vastu, kes on valitsuspartei rahastamiselt saladuskatet kergitanud. Reformierakonnale oleks kasulik, kui skandaali keskmesse jääks Meikar ja avalikkus hakkaks arutama, miks Meikar alles nüüd sellise ülestunnistuse tegi, mis on tema motiivid ja miks ei läinud Meikar oma ülestunnistusega prokuratuuri, vaid kasutas meediat.

Meikari motiivid on aga praegu teisejärgulised. Palju olulisem on selgitada välja, kellelt on Reformierakond varjatud annetusi saanud. Milliseid teeneid on peaministripartei nendele salapärastele rahastajatele vastu pakkunud? Kes Reformierakonna liikmetest on peale Meikari taolistes skeemides osalenud? Milline on olnud justiitsminister Michali roll? Kuidas käituvad Meikari ülestunnistuse järel uurimisasutused? Loodan, et Reformierakonda tabanud järjekordne rahastamisskandaal ei muutu kujundlikult öeldes sõnumitooja tapmiseks, vaid Meikari arvamusartikkel aitab poliitilist korruptsiooni Eestis vähendada. Seniks võiks aga igale erakonnale määrata kriminaalhooldaja, kes partei rahaülekannetel ja aruannetel silma peal hoiaks.