Michali häbi

On ilmne, et Reformierakonnale on Meikari tegu küll ebameeldiv katsumus, ent vastulöögi andmiseks on suudetud hästi valmistuda. See välk ei löönud sisse ette hoiatamata. Otse lennukilt kaamerasse püütud peaminister Ansip ütles täpselt seda, mida temalt niisuguses olukorras oodata võis. Et tuleb uurida. Et usub Michalit.

See on igati Reformierakonna huvides, kui arutelu taandub küsimusele, kes keda usub. Kogu Reformierakonna-poolne kommunikatsioon tugineb sisuliselt argumendile, et on vaid sõna sõna vastu. Michal pole paljuks pidanud Meikarit kahjunõudega ähvardada ja talle erakonna osutatud teeneid meelde tuletada. „Mina peasekretärina võtsin ta tööle, et ta maha ei käiks,“ teatab justiitsiminister vähimagi häbitundeta, mõtteta, et see võiks kõlada korruptiivselt.

Kuldne põhimõte, et erakonna rahaasjad ei pea mitte ainult ausad olema, vaid ka niimoodi näima, Michalile peavalu ei tee. Sest kes teaks paremini kui justiitsminister, et seadused on meil nii kehvad, et praeguses juhtumis ei ole ei tal ega Reformierakonnal karta kõige vähematki. Selle eest tuleb tänada nii tänast justiitsministrit kui ka tema eelkäijaid, laiemalt kõiki erakondi, tänu kellele pole ei karistusseadustik ega erakonnaseadus selline, mis kohustaks parteisid „pesumasina“ välja lülitama ja oma rahakotti puhtana hoidma.

Riigiprokurör Heili Sepa tunnistus tänases EPLis, et Reformierakonna rahastamisskandaal võib menetluses tekitada „tõsiseid õiguslikke vaidlusi“, on vesi Michali veskile. Kriminaalasja alustas prokuratuur küll karistusseadustiku, mitte erakonnaseaduse põhjal, milles on erakonnale keelatud annetuste tegemine teatavasti dekriminaliseeritud: sellele muudatusele viidates jäi mäletatavasti algatamata kriminaalasi Keskerakonna idarahaskandaali asjus. Ent riigiprokurör tunnistab, et konkreetse paragrahviga puudub nii prokuratuuril kui ka kohtul tegelikult kogemus. Kes teadnuks seda ette paremini kui justiitsminister. Süüdistada ei saa mitte prokuratuuri ja kohut, kes mõistab õigust nende seaduste järgi, mis on olemas, vaid seaduseandjat ja erakondi, kelle huvides nõrk seadusloome on.

Tegelikult ei ole ju Meikari avalduses mitte kõige vähematki uudist. Ent Michali tagasiastumine oleks andnud sõnumi, et Reformierakonnale läheb korda see, kuidas asjad välja paistavad. Et nad erinevad kas või natukene näiteks Keskerakonnast. Valiti teine tee. Michalil on lihtne öelda, et ta on valmis vajaduse korral tagasi astuma,  teades, et kehtivate seaduste valguses tal seda vajadust ei teki. Ministrikoha pärast ei pea Michal kartma, aga häbi jääb. 

 

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler