Reformierakonna vaikimine kuhjab kahtlusi

Nii kirjutab Äripäev tänases kaaneloos kahest faktist, mis viitavad, et Reformierakond võib-olla seadust rikkunud. Esimene neist tõusetub Reformierakonna propagandaväljaannete Reformikiri, Paremad Uudised, Tallinna Teataja ja Eesti Teataja kaubamärkidega. Selgub, et nende registreerimist taotles 2008. aastal ja tasus selle eest riigilõivu praegusele Reformierakonna riigikogu fraktsiooni nõunikule Peep Lillemägile kuuluv OÜ Hold. Praegune kaubamärkide omanik OÜ Fidenter sai need sõlmitud lepingu alusel 2010. aasta aprillis. Muudatusteks vajaminevad lõivud maksis siis juba Remo Tiigiranna juhitav Fidenter.

Selle fakti valguses tekib küsimus, kas Reformierakond on nende kaubamärkide kasutamise eest oma väljaandeid kirjastades ka tasu maksnud? Kui seda on tehtud, jääb arusaamatuks, milleks oli erakonnal vaja luua vahelüli – erasektoris tuntud kui puukfirmat, kuhu erakonna kaubamärkide eest raha tasuda. Miks ei oma erakond kaubamärke ise? Kui erakond aga kaubamärkide kasutamise eest maksnud ei ole, võib seda tõlgendada eraettevõtte poolt erakonnale tehtava soodustusena, mis aga teatavasti on seadusega keelatud.

Teine kahtlus. Teine kahtlus, et Reformierakond võib olla seadust rikkunud, tekib kui uurida Reformierakonna valimiskulude aruandeid. Nimelt ei ole neis kordagi mainitud OÜd Fidenter, kuigi kirjastades Reformierakonna propaganda väljaandeid, tegeles ettevõte aktiivselt nimetatud partei valimiskampaaniaga. Näiteks 2009. aastal moodustasid Reformierakonna ametlikud valimiskulud ligi 12,8 miljonit krooni, valimiskuludes mainimata OÜ Fidenter kirjastamise käive ulatus samal ajal 7 miljoni kroonini.

Ilmselt saab Reformierakond vastu väita, et erakonna lehtede kirjastamine ei ole seotud valimistega, kuid see oleks pehmelt öeldes vassimine. Erakondade tasuta ja suuretiraažilised propagandaväljaanded on justnimelt mõeldud valimistel edu saavitamiseks. Lehti, mis on täis valimisreklaami ei saa nimetada valimistesse mittepuutuvateks. Seega tekib kahtlus, et Reformierakond on jätnud suure osa valimiskuludest aruandes esitamata, mis on samuti seaduserikkumine.

Küsimused kuhjuvad. Fidenteri roll võib olla, et erakond on püüdnud näidata oma valimiskulusid tegelikkusest väiksematena. Suured kulud mõjuvad mainekujunduslikult halvasti nii valijatele, kes tõlgendavad seda rahapõletamisena, kui ka toetajatele, kes näevad, et erakonnal on niigi piisavalt raha. Võib ka olla, et Fidenteri taolist vahelüli kasutatakse erakonna huvides eesmärgiga varjatud rahastamist legaliseerida. Lihtsutatult võib olla, et avalikustamist mittesoovivate ärimeeste või sularahas Reformierakonnale tasutud toetused pestakse läbi kirjastusettevõtte puhtaks.

Ei Reformierakond ega Tiigirand neid küsimusi ise ei selgita. Vastupidi, erakond teatas mai lõpus, et kaebab Äripäeva antud küsimuse kajastamise tõttu kohtusse ning kuni lahendi jõustumiseni sel teemal kommentaare üldse ei anta. Pretsedenditu vaikimisega küsimusi ignoreerides võib Reformierakond saavutada aga vastupidise tulemuse, kus lisaks küsimustele pöördub kasvule ka küsijate arv. Sest nendele vastuse leidmisega peaks muuhulgas tegelema Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon, politsei ja prokuratuur.

Autor: 1185-aripaev