Edukas Eesti: õpetame kõik lapsed programmeerima

Minu ettepanek on õpetada programmeerimist kõigile Eesti lastele sissejuhatavalt juba põhikoolis ja näiteks süvendatult gümnaasiumis ühe õppesuunana. Koolilastele programmeerimise põhimõtete õpetamisest on mujal maailmas varemgi räägitud ning selle vajaduse üle on hakatud järjest enam arutlema. Eesti kui paindlik ja infotehnoloogia võimalusi taipav väikeriik võiks idee elluviimisel olla teerajaja.

Programmeerimise all ei pea ma silmas seda, et koolilaps peaks omandama konkreetse programmeerimiskeele, vaid et tal tekiks arusaam, et tema saab otsustada, mida arvuti teeb ning kuidas arvutid ja programmid toimivad. Programmeerimine on valdkond, kus reaalteadus kohtub loova mõtlemisega. Maast madalast noort inimest arvutiga tutvustades kasvab peale põlvkond, kes ei müstifitseeri tehnoloogiat üle ning oskab edasises elus sellelt uusi lahendusi oodata. Niisugused teadmised ja hoiakud tulevad kasuks igaühele, sõltumata sellest, kas õpilase kutsumuseks osutub avalik sektor või äri, arhitektuur või keemia, keele- või inseneriteadus.

Nüüdisajal on arvutid inimkonna võimsaim tööriist. Kehtiv põhikooli õppekava seab eesmärgiks, et laps oskab kasutada lihtsaid arvutiprogramme ning kodus ja koolis kasutatavaid tehnilisi seadmeid, samuti selle, et ta oskab kasutada arvutit ja internetti suhtlusvahendina ning arvutiga tekste vormistada. Piltlikult õpetame koolis lapsi lugema, aga mitte kirjutama. Tänapäeva programmid, mida inimesel elus hakkama saamiseks on vaja osata kasutada (n-ö lugeda), on niisugused, mille kasutama õpetamisega peab programm või programmi tootja hakkama saama. Võtame kas või iPadi, millel kasutusjuhendit pole. Lastele pole vaja õpetada mitte niivõrd programmide kasutamist, vaid suunata nad mõistma programmide toimimise loogikat.

Kuna arvuti puhul on tegu tööriistaga, võib kõnealune õpetus asendada vähemalt ühel aastal traditsioonilist tööõpetust. Programmeerimise kaudu õpivad inimesed modelleerima mis tahes valdkonna probleeme ja protsesse ning katsetama nende elementide omavaheliste suhetega.

Ainult arvuti ja programmide kasutamisele keskendunud õpe selliseid hoiakuid ja teadmisi nii hästi ei loo. Nii õpetatakse lapsi alluma teiste loodud programmide käitumisloogikale. Neis tekitatakse arusaam, et kui nad vajutavad nupule, siis asjad juhtuvad. Miks just niisugused asjad? Kuidas see juhtub? Mis nuppe saaks veel juurde teha? Kuidas saaks teha nii, et juhtuks midagi muud? Niisugused küsimused tagavad igapäevaelu ja Eesti kui e-riigi arengu.

Kui paljud lapsed õpivad programmeerimist, suureneb ka nende hulk, kes otsustavad hiljem infotehnoloogiaga lähemalt seotud elukutse kasuks ja lähevad seda süvendatult edasi õppima. Kuid arvestades seda, et kogu meie elu on ITga seotud, on programmeerimise demüstifitseerimine kõigi huvides. Nii saavutame selle, et isegi juhul, kui inimene ei õpi programmeerijaks, oskab ta programmeerijatele seada ülesandeid, et jõuda lahendusteni alal, kus ta tegutseb.

Koolis ei õpetata lapsi lugema ja kirjutama lootuses, et kõigist neist saavad hinnatud kirjanikud. Seda tehakse selleks, et nad oskaksid end väljendada. Samal põhjusel peaksime õpetama programmeerimist – et õpilased oskaksid end masinatele arusaadavalt väljendada ja ise neist aru saada, mõelda välja uusi e-lahendusi, teha maailmatasemel innovatsiooni.

Kõigile lastele programmeerimise õpetamine on mõistagi kompleksne ülesanne. On vaja tehnikat ja õpetajaid. Samas, meie ettevõtte töötajad oleksid valmis käima koolides ja osalema õppetöös ning usun, et ITLi liikmete seas on teisigi organisatsioone, kes on selleks valmis, kuna IT-haridus on liidu ja selle liikmete südameasi juba aastaid. Programmeerimine võiks olla osa õhinapõhisest õppest, mis võimaldab igal lapsel tegeleda oma huvidest lähtuvate projektidega.

Praegune arvutiõpe võib õhina asemel tekitada hoopis ükskõiksust: õpime võtma arvuteid kui elementaarset, isegi tähelepandamatut osa elust, mõtlemata, kust arvutid ja programmid tulevad, kuidas IT toimib ja toimida võiks, või lihtsalt hämmastust. Samm edasi oleks, kui lapsed haaraks teadlikult härjal sarvist.Tegime ära ühe tiigrihüppe, nüüd võiksime hoolitseda selle eest, et kasvaks peale uus põlvkond tiigrikutsikaid, kes ise hüppama õpivad.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Sampo Panga ja Äripäeva arvamuskonkursi “Edukas Eesti” raames.