Poolt: Apteegipiirang patsiendi huvides

Briti valitsus otsustas suvel suurendada apteekide asutamisele kehtivaid piiranguid. Põhjuseks toodi hirm ebastabiilsuse ja kvaliteedi languse ees. Umbes samal ajal kehtestas piirangud Türgi valitsus, möödunud aastal Ungari ja Rumeenia. Ungari tegelikult taastas piirangud, mis kaotati 2006. Põhjuseks oli kasvav ebavõrdsus teenuse kättesaadavuses maapiirkondades võrreldes linnadega.

Hiljuti toimis samuti Hispaania autonoomne piirkond Navarra, kes samuti katsetas liberaalsema apteegimudeliga, kuid oli sunnitud sellest loobuma. Liberaliseerimise negatiivsemaid näiteid pärineb Rootsist, kus selle tagajärjel rajati massiliselt uusi apteeke, halvenes apteekide majanduslik olukord, mis tõi kaasa vajaduse riiklikult sekkuda ja marginaale suurendada.

Esimene müüt - vaba turg viib hinnad alla. Euroopas pole leitud mingit seost asutamispiirangute ja kõrgemate hindade vahel. Näitena võib tuua Soome, kus kehtivad piirangud, ent nii käsimüügi- kui retseptiravimite hinnad on Euroopa standardite järgi küllaltki madalad. Ravimite hinda mõjutavad mitmed tegurid, eeskätt tootjahind.

Teine müüt - vaba turg kindlustab apteegiteenuste kättesaadavuse maakohtades ja majanduslikult vähem arenenud piirkondades. Tegelikkus on osutunud vastupidiseks. Peaaegu kõigil juhtudel, kus piirangud on kaotatud, on apteegid koondunud linnadesse. Näiteks Suurbritannias kehtestati piirangud algselt just apteekide ebaühtlase jaotumise tõttu. Prantsusmaal, kus asutamispiirangud on kehtestatud küll apteekidele, kuid mitte arstipraksistele, on osades maakohtades ainsateks kättesaadavateks tervishoiuasutuseks apteegid. Austria Terviseinstituudi uuring näitas, et asutamispiirangud aitavad kindlustada apteekide õiglase jaotumise. Eeskätt on oluline, et kõigil elanikel oleks asukohast olenemata ligipääs ravimitele.

Kolmas müüt - rohkem apteeke tähendab suuremat valikuvõimalust ja ligipääsu laiemale ravimite sortimendile. See väide peab paika, kui rääkida toidukaubast või mööblist, mitte ravimitest. Räägime teenusest, mis on sedavõrd oluline, et selle puudumisel ei saaks tervishoiusüsteem toimida. Ravimite pärast ei käida osturetkedel, neid ostes ei järgita uusimaid trende, ravimeid ei muretseta selleks, et endale „midagi head” lubada. Patsientidele on oluline ravimite kättesaadavus ja kvaliteetne nõustamine, mida Eesti apteegid praegu pakuvad. Suur viga oleks lähtuda kehtiva süsteemi muutmisel arvamusest, et ravimid on samasugused tooted nagu kõik teised.

Asjakohane on meenutada Euroopa Kohtu otsust aastast 2009, kus leiti, et Hispaania provintsis Astuurias kehtestatud asutamispiirangud on kooskõlas rahva huvidega. Kohtu sõnul võivad piirangud: „Tuua kaasa apteekide ühtlase jaotumise kogu riigi territooriumil ning selle tagajärjel parandada ravimite kättesaadavuse usaldusväärsust ja kvaliteeti.”

Seetõttu kehtivad enamikes liikmesriikides asutamispiirangud. Jääb loota, et Eesti parlament keskendub reaalsusele, mitte müütidele ja säilitab apteekide asutamisele kehtivad piirangud. Eesti patsiendid on selle ära teeninud.