Mis juhtudel viib sõna vangi? Värske vaenukõne seadus tõmbab uued piirid

Advokaadibüroo Sorainen jurist Maarika Maripuu rääkis saates "Soraineni sagedus", et hirm selle ees, kui midagi valesti ütled, pistetakse sind vangi, on täiesti mõistetav. Samas kinnitab ta, et kui vaenukõne paragrahvi lähemalt sisse vaadata, selgub, et hirmuks pole põhjust.

Kuigi sõnavabadus on oluline põhiõigus, on riigil kohustus ka teisi põhiõigusi kaitsta, selgitab justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner. Seetõttu annab põhiseadus ka selged juhised, mil sõnavabadust tuleb piirata. Näiteks on kuritegu ähvardamine, palgamõrva tellimine või pommiähvarduse tegemine – teod, mida saab toime panna sõnadega.

Kuigi põhiseadus nõuab selgelt, et vaenu õhutamine peab olema keelatud ja karistatav, siis mõned eelnõu kriitikud ei näe sõnavabadusest kaugemale, on Kärner tähele pannud. "Põhiseadust ei saa lugeda valikuliselt, pigistades silma kinni nende kohtade juures, mis lugejale ei meeldi ning tehes seeläbi vale järelduse, justkui kaalub sõnavabadus alati üles kõik teised põhiõigused."

Põhiseadus räägib sõnavabadusest, aga räägib ka sellest, et sõnavabadust tuleb teatud olukorras piirata. Küsimuse koht on olnud selles, kuhu täpselt piir tõmmata.

Valitsus on välja pakkunud teha karistatavaks avalik üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele kas isiku või isikute rühma vastu seoses mõne tema tunnusega, millega ta ennast identifitseerib või mida ta ei saa muuta.

Tunnuste loetelu on seaduses välja toodud: rahvus, rass, nahavärv, sugu, puue, keel, päritolu, usutunnistus, seksuaalne sättumus, poliitilised veendumused, varaline või sotsiaalne seisund. Karistatav saab selline üleskutse olema vaid juhul, kui see on tehtud viisil, mis annab alust karta, et üleskutsele järgneb vägivallategu või ühiskonna turvalisus satub oluliselt ohtu.

„Tegemist on väga kõrge lävendiga, mida ei täida suvalised netikommentaarid või solvavad väljaütlemised. Karistatavaks ei muudeta ühtegi konkreetset väljendit või sõna. Karistatavad on vaid sellised avalikud üleskutsed, mis võivad seada inimeste turvalisuse ohtu. Seetõttu ei ole asjakohane tuua võrdlusi mõne teise riigiga, kus karistatava vaenukõne lävend on oluliselt madalam,“ täpsustas Kärner.

„Kriminaalõiguse vahenditega teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemist puudutava Euroopa Liidu raamotsuse ülevõtmise aeg oli juba pea 13 aastat tagasi, kuid Eesti pole seni veel seda teinud, mistõttu on tervitatav, et lõpuks on seaduseelnõu vastuvõtmiseks valmis,“ rõhutab Maarika Maripuu.

Kärneri sõnul on avalik üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele teatud rühma vastu praegu kehtiva õiguse järgi käsitletav väärteona. Sedagi vaid siis, kui on võimalik tõendada, et kaasnes konkreetne oht inimese elule, tervisele või varale. "Selline tegu on karistatav samaväärselt mõne liiklusväärteoga. Inimeste elu ohustava vaenu õhutamise karistamine väärteokorras on kohatu."

„Eesti seaduseelnõus on kuriteo tavakoosseisu puhul madalaim sanktsioonimäär rahaline karistus ja kõrgeim kuni üheaastane vangistus. Raskematel juhtudel – korduvalt ja grupi poolt toime pandud tegude puhul – on sanktsiooniks rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus,“ toob Markus Kärner välja seaduseelnõus sätestatud karistusmäärad.

Juunikuu ”Soraineni sageduse” saates arutleme, kas vaenukõne kriminaliseerimine paneb vaba sõna ahelatesse, kust läheb piir isiku sõnavabaduse ja teiste isikute põhiõiguste rikkumise vahel ning millistel juhtudel võib vaba sõna olla karistatav.

Saadet juhivad advokaadibüroo Sorainen advokaat Mario Sõrm ja juhtivpartner Kaupo Lepasepp. Saatekülalised on justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner ja Soraineni jurist Maarika Maripuu.