Ettevõtja: Eesti saaks esimeseks riigiks maailmas, kus ükski laps ei nälgi

Peäske aitab oma heategevusliku programmiga „Lapsed söönuks“ ligi kümne aasta eest hollandlase Piet Boerefijni Eestimaale toodud Toidupanga ettevõtmisel edasi areneda. Toidupanga südameasi on pakkuda ajutist leevendust eelkõige ajutistes majanduslikes raskustes olevatele lastega Eesti peredele. Ja üllas on sealjuures, et seda toitu ei ole vaja osta. See toit on meil Eestis juba olemas. Toidupanga tegevusi arendatakse selleks, et see toit ei rändaks lihtsalt prügimäele. Aga praegu rändab ikka veel 10 prügiautotäit söögikõlblikku toitu iga päev prügimäele, mida ei suudeta päästa.

Küsimusele, miks edukas ettevõtja ja kolme lapse isa seda teeb, kas tal pole oma ajaga midagi peale hakata, vastab Peäske, et head teha on lihtsalt hea tunne. „Hea on näha, kuidas ühest liblika tiivalöögist hakkavad asjad juhtuma. Meie eesmärk on tekitada Eesti maapiirkondadesse võimekamad õnged, mis looksid pikaajalist väärtust. Lapsed on ikkagi meie tulevik,“ märgib mees.

Peäske on pärit Läänemaalt ja ta mäletab lapsepõlvest seda tunnet, et toit ei jõudnud lauale lihtsalt. Selle saamisega pidid kõik perekonnaliikmed vaeva nägema, aga nad said ise hakkama. Tema ise läks juba noorukina tööle.

Teine ajend tema sõnul head teha on see, et tema ettevõtetel läheb hästi ja on aeg ühiskonnale tagasi anda.

„Alguses me osalesime üksikutes heategevuslikes projektides ja ma nägin, et selline juhuslik tegutsemine oli sihitu tegutsemine ja ei jaksanud kontrollida ka, kuidas see raha ikka lõpuks liikus ja sellel ei olnud suurt ühiskondlikku mõju,“ ütleb Peäske ning lisab, et täna ta kontrollib väga täpselt oma projektides raha liikumist, et nad struktuuris kuskile õhku ei kaoks.

Toidupanga tegevust saab mõõta ka rahas. „Toidupank kümnekordistab hinnanguliselt ühiskonnas iga sisse pandud euro, sest päästab ära toidutoorme, mis muidu oleks rännanud prügimäele ja saanud seal ühiskonnale nuhtluseks ning selle nuhtluse likvideerimise kulud jäävad ära,” selgitab juht.

Tänavu on meie projektil väga kindel eesmärk – kogume raha, et osta Lõuna-Eestisse jahutusega kaubaauto. „Ma olen tänavu ise kõik toidupangad üle Eesti läbi sõitnud, kuhu oleme abi andnud. Valgamaal näiteks on supiköök vana depoo piirkonnas. Suppi tegid seal koos naisterahvad, kelle näost oli näha, et nad on elus palju seiklusi näinud. Aga see supiköök oli nende tugipunkt, nad said seal kokku, olid üksteisele toeks. Nad tegid kõik koos kogukonnana süüa. Kusjuures suvel tegid nad süüa omal initsiatiivil suvevaheajal lastele, kelle ainuke toidukord oli muidu soe koolilõuna. Ka Võrus saavad nüüd 30 last terve suvevaheaja sooja toitu”, sõnab Peäske.

Ettevõtlik mees märgib vahele, et Valga vana depoo piirkonda tasub mõnel tööstusel laieneda. Seal elavad tublid ja töökad inimesed. Ta loodab väga, et Eesti ettevõtted leiavad võimaluse vaadata töökohtade rajamiseks ka Tallinnast välja.

„See armee lastest, kellele suvel on Toidupanga supiköök ja talvel koolilõuna ainuke soe toit päevas, on hoomatamatult suur. Need, kellel hästi läheb, kelle peamine küsimus on, millise uue auto ma peaks valima, ei kujuta ettegi, et soe söök pole Eestis kõigile kättesaadav,“ räägib ta.

Vastab heategevusprogrammi „Lapsed söönuks“ ellukutsuja, restoranide Leib ja Umami peremees Kristjan Peäske

Kas see on eetiline, et nn esimene Eesti sööb ja joob luksuslikult, et nn teine Eesti saaks kausitäie suppi? Muidugi on. Oluline on mõelda eesmärgile ja väärtusele, mida me tänu sellele õhtusöögile loome. Esiteks kõige lihtsam: tippkokad loovad toorainest, millel enne nende kätte sattumist väga suurt väärtust ei olnud, tõelise sööginaudingu. Teiseks paneme me oma tööga päeva lõpuks kohale tulnud rahva koos õitsema. Külalised saavad emotsiooni õitsengust ja abivajajad saavad abi.

Kas tasuta toidu andmine ei kasvata õpitud abitust? See on raske teema. 65% abisaajatest on lapsed. Milles laps süüdi on, kui tema vanemad on valesid valikuid teinud? Toidupanga tugevus on, et abi jõuab lasteni läbi kohaliku sotsiaalameti. Toidupangast otsivad abi ka lastega pered, kes on, ma toonitan – ajutistes raskustes. Näiteks on jäänud keegi autoavarii tagajärjel töövõimetuks või surnud. Kui piirkonda tabab suurkoondamine, siis ka tuleb rohkem inimesi toiduabi otsima. Eestvedajad teavad, et abivajajaid on rohkem, aga nad ei pöördu. Aga Lõuna-Eestis on nüüd see kogukonnatunne juba nii tugev, et ennem eelistatakse pöörduda Toidupanka, kui küsida abi sugulastelt, sugulasi pigem peljatakse. Paljud lahkuvad toidusaajate ringist poole aasta jooksul.

Kui me ei aita lastel saada esimest põhihüve ehk korralikku toitu, siis mingit muud saavutust neilt lastelt oodata ei saa. Ei sportlikku ega haridusalast. Arvan, et kõigil Eesti lastel peaks olema võimalus tasuta sportida, tasuta spordiklubidega liituda. Mida rohkem lastele tegevusi loome, seda vähem peame hiljem tegelema probleemidega, nagu mõne lolluse tegemine. Inimesed, kes on alkoholismiga kokku puutunud, teavad, et viina jaoks on alati raha. See, kas süüa saab, on sekundaarne. Kõike meie projekt ei ravi, aga „Lapsed söönuks“ algatus teeb kõik selleks, et lapsed Eestis ei jääks enam hammasrataste vahele.

Kogemus näitab, et inimesed analüüsivad üha enam uue väljakutse otsingutel väärtusi, mida mõned aastad tagasi vaid üksikud uurisid ja tugevalt tähtsustasid. Vastutustundliku ettevõtte üldisest kontseptsioonist väärtustatakse erinevaid aspekte – inimesed on ju oma profiililt ja kogemuste baasi poolest erinevad.

Mõnevõrra varieeruvad ka erinevate põlvkondade juhtide eelistused, kuid ettevõtte läbipaistvus, äri aus tegemine, jätkusuutlikkusele tähelepanu pööramine, juhtimiskultuur ja ettevõtte mõju keskkonnale ja ühiskonnale on olnud teemad, mis on muutunud tavapäraseks kriteeriumiks karjäärivalikute tegemisel. Ennast tahetakse siduda hea mainega ja eduka ettevõttega, mis ei tee pelgalt tulemust, vaid mõtleb sealjuures ka oma töötajate heaolule ja sellele, kuidas ettevõtte tegevus otseselt ja kaudselt mõjutab keskkonda ja ümbritsevat pikemas plaanis. Kuidas ettevõte maandab oma tegevusega seotud riske ja kuidas ta kasutab oma võimalusi kogukonna, piirkonna või ühiskonna probleemide lahendamiseks, on kindlasti suureneva tähtsusega võtmeküsimused.

See on tugevasti seotud väärtuste süsteemi arenguga ühiskonnas ja inimeste isikliku vastutuse võtmise ning oma tegevuse mõtestamise vajaduse kasvuga. Aina enam küsitakse, miks ma neid asju teen, mida teen, mis on selle mõju ja missugune jälg minust maha jääb.

Samuti on kasvanud vabatahtliku tööga seotute hulk – selle asemel, et oodata, et keegi teine lahendaks probleeme, mõeldakse, kuidas ise saaks elu ja keskkonna edendamisele kaasa aidata. Hea asja nimel ollakse valmis panustama oma aega ja pädevust. Ning kui ettevõtte väärtused haakuvad inimese isiklike väärtustega, võib sellest välja kasvada algatusi, mis on tõeliselt tugeva mõjuga.

Hea ettevõtte juht, täida vastutustundliku ettevõtluse lühitest ja saa teada, mis tasemel sinu firma täna vastutustundliku käitumisega on: indeks.csr.ee

Aluse pani hollandlane Piet Boerefijn ligi kümme aastat tagasi, kui Eesti vaevles majanduskriisis. Kui Boerefijn seda ideed erinevatele eestlastele tutvustas, siis öeldi talle alguses uhkelt, et Eestis pole seda vaja. „Kuulge, kui Hollandis on seda vaja, siis on seda kindlasti ka Eestis vaja,“ vastas sellise suhtumisega eestlastele Boerefijn ja tal oli õigus.