Aavo Kärmas: Leedu juhib ja Eesti kannul – mõlemad on tuulest viidud

“Aga ma olen optimist, küll Eesti ka oma tuuleenergiaarendused järele tõmbab, juba on näha, et iga seotud ametkond ei vaata ainult oma mätta otsast, vaid tehakse koostööd,” ütleb Enefit Greeni juht Aavo Kärmas.

Eesti riik on seadnud tuulest elektri tootmise arendamiseks selged eesmärgid. Kuidas nende täitmine sujub? Mul on väga hea meel, et konkreetsed eesmärgid on paigas. Mullu oli taastuvelekter kogu tarbimisest ligi 18%, aastaks 2030 peab ta olema aga 40%. Ja selle eesmärgi täitmise juures näen mina kõige suuremat kasvu tuuleenergeetika arendamisel.

Lihtsamalt öeldes peaks tuulest toodetud elektritoodang tänasega võrreldes neli korda kasvama ja see eesmärk on täidetav 10 aastaga, aga tegevusplaan peab väga kiiresti selgeks saama. See on diskussioon riigi, kohalike kogukondade, arendajate ja erinevate ministeeriumite vahel. Kerge see ei ole. Viimane arvestatava suurusega tuulepark valmis Eestis 2013. aastal Narvas. See on juba 7 aastat tagasi.

Kuidas tuuleenergiale positiivset kuvandit saada? Hetkel ületavad uudiskünnise peamiselt kohtuvaidlused. Kuidas seda muuta? Sektorile tervikuna kohtuvaidlused kasuks ei tule. Edasi saab minna kõigi ühise sooviga koostööd teha – arvestama peab peamiselt nelja aspektiga: riigikaitseliste piirangutega, keskkonnasäästuga, kohalike kogukondade soovide ja sujuvamate liitumistega. Mitte mingil juhul ei toimi ühesuunaline surve - et näiteks mina ütlen, et riigikaitse piiranguid tuleb leevendada. Mitte üheski toodud aspektis ei saa vastanduda. See ei toimi, peab olema koostöö. Kui tahe on olemas, siis usun, et leitakse ka lahendused. Nt tuleb 2024. aastal juba Ida-Virumaale uus ja täiendav radar, mis vabastab teatud piirkonnad tuuleenergia arendamiseks. Tõsi on muidugi ka see, et tegelikult oleks vaja kindlasti veel ühte radarit ka Lääne-Eestisse, et vabastada merealad arendusteks.

Millal valmib Eesti esimene meretuulepark? Meretuuleparkide planeerimiseks ja ehitamiseks kulub kauem aega kui maismaa parkidele. 10 aastaga peaks esimene merepark valmis saama ja tegutsema. Enefit Green ja Eesti Energia arendavad täna meretuuleparke Hiiumaal ja Liivi lahes, nende planeeritud võimsuseks on 1000 megavatti. Meretuuleparki on ligi kaks korda kallim rajada kui maismaa tuuleparki. Meres on tuulikud suuremad ja kallimad ja ka võrgu väljaehitus on kallim. Tahan rõhutada, et kõik meretuulepargid asuvad avamerel - 12-15 km kaugusel rannast. Merel läheb sama hulga energia tootmiseks vähem tuulikuid vaja kui maismaal, sest nad on võimsamad. Eestis ei ole veel tehnoloogilist võimekust, et neid merre eitada, moel või teisel tuleb rahvusvaheliste ettevõtetega partnerlust teha. Meile kõige lähem meretuulepark on ehitatud Taani. Soomes on arendus pooleli ning ka Läti ja Leedu on avaldanud soovi meretuulepargi arendamiseks.

Kuidas tuuleparkide arendamiseks kogukondi edukalt kaasata? Millist reaalset kasu peaksid kogukonnad saama tuulepargi lubamisest oma alale? Riigikantselei tellimusel on äsja valminud kohaliku kasu instrumentide analüüs ehk nn taluvushuvi mõjuanalüüs, mille eesmärk on analüüsida kohaliku kogukonna rahalise kasu võimalusi ning leida võimalikud õiguslikud lahendused. See analüüs on kahtlemata samm õiges suunas, sest pooldan selgeid mängureegleid. Vajame ühtset poliitilist otsust, et anda inimestele põhjus olla tuuleparkide ehitamise poolt. Alati võib ka lisakokkuleppeid teha, nagu Hiiumaal tehti. Praegu on inimestel kõige lihtsam olla vastu.

Kas Hiiumaa kokkuleppeid saab tervele Eestile üle kanda? Kogukondade kaasamisse tuleb panustada. Iga tuulepark jätab mingi mõju ja nende talumist tuleb kogukonnale kompenseerida. Hiiumaal tehtud kokkulepped on seal kindlasti üheks eeskujuks.

Kuidas teised riigid on kompenseerimist lahendanud? On makse, aga on ka optsioone antud ehk kohalik omavalitsus saab väikeomanikuks. Mina pooldan, et toetus talumise eest peab minema täpselt sinna külasse, kus neid reaalselt talutakse. Täna on Eesti omavalitsused nii suureks aetud, et kui tuulepark on ühes otsas ja vallamaja kümneid kilomeetreid eemal, siis pole see ka õiglane.

Kuidas on talumine organiseeritud Taanis ja Saksamaal, kus tuuleparke on enim maailmas? Tuuleenergia pioneer on tõesti Taani, kus kohe alguses said kohalikud inimesed õiguse hakata väikeosanikeks tuuleparkides. Nii ka Saksamaal, kus anti väikeosanikega tuuleparkidele eelispositsioon. Samuti tagati negatiivsete mõjude kompenseerimine. Sealt tekkis kohalik motivatsioon ja see lükkas arendamise käima.

Kas Eesti on uute tuuleparkide ehitamiseks atraktiivne riik võrreldes teiste Läänemere-riikidega? Millised on Eesti konkurentsieelised ja milles me alla jääme? Eestis on väga head tuuleolud, head tuulekoridorid ja stabiilselt on korralikku tuult. Mida kõrgemal, seda paremini. Oluline on, kui kiiresti suudame erinevad piirangud lahendada. Hetkel on lihtsam rajada madalaid tuulikuid, kuid madalal ei ole tuult. Eesti on ka 2020 taastuvenergia eesmärgid saavutanud, nüüd tuleb edasi liikuda, sest praegu arendamisjärgus olevad tuulepargiprojektid hakkaksid elektrit tootma kõige varem alles 2023-2024. aastal. Leedu on tõesti hea näide, nende prioriteediks on mitmel tasandil olnud tuuleenergia arendamine ning nad startisid varem –2021. aastaga algaval uuel arvestusperioodil valmiva tuulepargi jaoks tegid nad esimese vähempakkumise juba 2019. a. lõpus. Praegu on pooleli juba teine tuuleparkidele sobiv vähempakkumine. 2025. aastaks suurendavad leedulased taastuvenergia toodangut märkimisväärselt ja selleks on vaja teha ka palju uusi oksjoneid. Ka Leedu kavandab suurendada tuulest toodetud elektri kogust 10 järgmise aasta jooksul 4 korda.

Üks detailinäide Eesti ja Leedu võrdluses - Eestis on võrguga liitumised broneerimisel tähtajatud, nii võib aga juhtuda, et keegi paneb võimsuse kinni, aga tuulepargi väljaarendamiseni ei jõuagi. Leedus on liitumised tähtajalised – võimsuse saab broneerida kindlateks aastateks ja siis peab uuendama, nii saab vabastada võimsused, mis ei läinud käiku ja keegi teine saab neid kasutada.

Üks detailne näide Eesti ja Soome võrdluses - Eestis maksavad ainult tuuleparkide arendajad põhivõrguga liitumised kinni. Soomes on see rohkem sotsialiseeritud ja jaotatud ning seetõttu on seal Eestiga võrreldes see osa investeeringutest iga projekti mõttes odavam. Enefit Green otsib projekte kindlate kriteeriumite järgi ja kui see kriteeriumid näitavad, et teatud projekte on atraktiivsem teha Leedus, siis ka teeme selle Leedus.

Miks on Leedu riik siis tuuleenergia arendamise võtud kõige tähtsamaks prioriteediks? Leedus oli kunagi Ignalina tuumajaam, see pandi kinni ja võib öelda, et sellest saati on iga leeduka jaoks oluline energiasõltumatus. Leedu plaan on saavutada tehnoloogianeutraalsete taastuvelektri tootmise vähempakkumistega 2025. aastaks taastuvelektri toodang 5 TWh aastas. Kui selle eesmärgi täitmiseks ei ole peale 2025. aastat enam vaja vähempakkumisi korraldada, siis Leedu lõpetab vähempakkumiste tegemise. Kui aga vähempakkumisi on edasi vaja, siis, siis avaldatakse uus vähempakkumiste graafik.

Täna näeme juba Leedus, et tuuleenergiat on võimalik arendada ka turupõhiselt ja riiklikke toetusi ei ole pidevalt vaja, sest tehnoloogia on läinud võimsamaks. Leedus on ka turuhinnad paremad kui Eestis. Kuid riigi korraldatavad vähempakkumised on tõenäoliselt siiski mõneks ajaks vajalikud, et tagada minimaalset müügihinda. Tuulikute jaoks on tulevikus suurim risk, et alati kui tuul puhub, siis tekib kogu piirkonnas elektri ületootmine ning elekter ei maksa turul mitte midagi. Tarbijate jaoks on tegu soodsa olukorraga, kuid kõik ilma müügihinna garantiita tootjad satuvad raskustesse. Leedus on õnneks Balti riikide kõige suurem elektri salvestusjaam ning Leedus on elektri salvestamiseks ka parim õigusruum. Seega on mitu head põhjust toota elektrit Leedus.

Viimane tuulepark kerkis Eestisse tänaseks juba ligi10 aastat tagasi. Millised on suurimad takistused või barjäärid, mis peaksime ületama, et tuuleenergia arendused taas hoo sisse saaks? Esiteks - riigikaitsepiirangud tuleb uue tehnoloogia abil maha võtta - et tuulikud radareid ei segaks. Kui uued seadmed on paigas, siis vabanevad maad tuuleparkide arendamiseks.

Teiseks - kogukondade kaasamine ja selged reeglid, et ei käiks aeganõudev ja pidev kauplemine ning takistuste otsimine. Kolmandaks keskkonnauuringud. Ja neljandaks muuta liitumistega seonduvad kulud Eestis konkurentsivõimeliseks, võrdluseks võtan siin eelkõige Soome.

Uue tuulepargi ehitamise kavatsuse avalikustamise järel tekib tavaliselt kohalike elanike vastuseis. Kas see on alati nii? Kui Enefit Green hakkab planeerima tuulepargi rajamist, siis juba kohe esimesest päevast peame kaasama kohaliku omavalitsuse ja kogukonna. Alati üritame jagada pigem rohkem infot, et maha võtta hirme. On muidugi ka inimesi, kes on põhimõtteliselt igasugustele asjadele vastu. Meil on tehtud ka planeeringuid, mis on sujunud ilma igasuguse vastuseisuta, aga nendest ei räägita. Kordan veel - kunagi ei tohi vastanduda.

Mis on Enefiti Greeni suuremad valmis arendused? Suurim on Eestis Noarootsis Aulepas 48 megavatti, siis järgnevad Narva, Paldiski ja Virtsu.

Suurimad arendused? Töös on kaks meretuuleparki ja kolmes omavalitsuses on sees täna eriplaneeringu taotlus - Lääne-Nigula ja Saarde vallas ning Pärnu linnas. See viimane kõlab kindlasti kummaliselt, aga pärast omavalitsuste liitmisi on Pärnu linn ikka väga suur ja ulatub ka maale.

Kas Enefit Greenil on arendusportfellis tuuleparkide projekte nii Eestis, Lätis, Leedus kui ka Soomes? Enefit Green peab oma koduturgudeks täna tõesti Soomet, Eestit, Lätit, Leedut, aga ka Poolat. Tuuleenergia arendusprojektid on meil seejuures nii kõigis kolmes Balti riigis kui ka Soomes. Poolas meil tuuleprojekti pole, seal oleme keskendunud päikeseenergia arendamisele. Hetkel on meil Poolas 17 megavatti opereerivaid päikeseparke ja veel ka arendusprojekte.

Kas kõikides lähipiirkonna riikides maksavad tarbijad elektriarvele lisanduva taastuvenergia tasu kaudu kinni taastuvenergia arendamise kulud või on kuskil ka teisiti? Soomes saavad ettevõtted taastuvenergiatasu läbi riigieelarve. Elektritarbijad seda kinni ei maksa. Läti on ka nüüd hakanud liikuma Soome süsteemi suunas – et see toimuks läbi riigieelarve. See tähendab siis, et elektritarbija otse ei maksa, riigid maksavad dotatsioone, aga lõppeks on see ikka maksumaksja raha. Eestis ei ole selle süsteemi muutmisest väga palju kuulda olnud.

Eesti taastuvenergiatasu läheb täna peamiselt kaugküttejaamadele, mis toodavad soojust ja elektrit biomassist. Peamine taastuvenergia tekib soojusest, kuid toetust makstakse vaid toodetud elektri kaudu. Ka tuuleenergia saab taastuvelektri toetust, aga oluliselt vähem.

Kas PPA-lepingud on uus trend? Elektri ostulepingud (nn power purchase agreement) aitavad energiakulusid kokku hoida reeglina juriidilistel isikutel. See tähendab, et suuremad tootmisettevõtted sõlmivad tootjatega otse pikaajalised lepingud fikseeritud ja pikemas vaates soodsa hinnaga. Minu arvates võiks ka Eesti riik ise sellised lepingud teha, et konsolideeriks oma tarbimised kõikides asutustes ja ka näiteks koolides ja lasteaedades kokku ja siis võtaks soodsaima hinnaga pakkumise taastuvelektri tootjatelt pikemaks ajaks. Nii säästaks ka maksumaksja raha, sest saaks korraga nii elektri kui ka uued taastuvelektri tootmisvõimsused.

Eraisikud hetkel kahjuks tootjatega investeerimiskindlust andvaid PPA-lepinguid sõlmida ei saa, seda takistab hetkel kehtiv võlaõigusseadus, mis lubab eratarbijal lepingu üles öelda ühekuulise tähtajaga. Et eratarbija saaks ka elektri ostuleping alusel uut taastuvelektri tootmist tekitada, tuleb võlaõigusseadus ümber teha, et ka eraklient saaks hea hinnaga 10-aastase või pikema taastuvelektri lepingu teha. Mida pikemaks perioodiks lepingu teed, seda soodsamalt saad.

Eestis on räägitud ka taastuvenergia oksjonitest. Esimene minioksjon on ka tehtud. 2021. tuleb riigi poolt esimene suurem oksjon Eestis. Nendel oksjonitel ei saa osaleda juba olemasolevad taastuvenergia tootjad: oksjonid on ainult uutele seadmetele, et neid juurde tekiks. Oksjoni võitnud tootjal tekib riigi ees kohustus toota lubatud kogus taastuvelektrit ning riigil on kohustus garanteerida tootjale elektri minimaalne müügihind. Pean rõhutama, et Eesti oksjoni hinnakujundus on mõistlikum kui Leedus ja aitab osaliselt kompenseerida muid nõrkusi.

Varsti toodavad Eestis tuulikud üheaegselt rohkem elektrit, kui samal ajal Eestis elektrit tarbitakse. Mida tehakse elektriga siis, kui elektrit jääb üle ning samasugune on olukord ka naaberriikides? Juba täna on näha, et kui Skandinaavias on palju tuult, on seda ka meil ja siis lähevad elektri hinnad Põhjamaade elektribörsil alla. Isegi Eestis nägime juba ära miinushinnad. Nüüd on küsimus, kas panna tuulikud siis seisma, see ei ole mõistlik ja võtmesõna on siin ikkagi energia salvestamine. Praegu tuuleenergiat Eestis salvestada ei saa. Aga tootjad peavad otsima lahendusi ja riik peab parandama turureegleid.

Millal saab hakata tuuleenergiat salvestama? Pikaajalises vaates on võtmesõnaks vesinik - et saaks toota siis vesinikku, kui hinnad on madalad. Vesinikku saab kasutada kütusena. Ka vesiniku tootmisel on siin suur potentsiaal meretuuleparkidel. Toodetud vesinikku saab kasutada kütusena bussides ja rongides. 2030. aastaks on juba selge, et Euroopas hakatakse selleks ajaks tuulest suures koguses vesinikku tootma.

Eestis on juba firmad olemas, kes töötavad vesinikutehnoloogia küttelahenduste ja salvestite väljatöötamise kallal.

Elektrit saab salvestada ka muul moel. Kõige levinumad on pumphüdroelektrijaamad ja akud. Investori vaatevinklist vaadates on Eestis ka siin olukord ebasoodsam, sest salvestatud elektri eest tuleb meil maksta võrgutasu. Leedus aga pumphüdroelektrijaamas salvestatud elektri eest võrgutasu maksma ei pea, võrgutasu makstakse vaid tarbitud elektri eest.

Kuidas Eesti väikeinvestor saaks täna taastuvenergiasse investeerida? Jah, Enefit Green võiks juba börsile minna, see on tõsine plaan, aga millal see juhtub, ma öelda ei saa. Siis saavad kõik soovijad investeerida. Meie emafirma Eesti Energia on juba börsiettevõte, sest tema võlakirjad on noteeritud Londoni börsil.

Täna saaksid väikeinvestorid osta lähiriikide taastuvenergiafirmade aktsiaid, mõned valikud on allpool ka esitletud.

Aga väga asja vastu huvi tundev investor saab ise rajada näiteks päikeseenergiapargi või rentida osa päikesepargist või osta pargis väikeosaluse. Need võimalused peab ta ise aga turult üles leidma – internetis surfates või ise kontakte otsides.

Taastuvenergia arendamiseks sobiliku maa või hoonete omanikel on kõige kindlam pöörduda otse Enefit Greeni poole. Kindlasti on võimalik panna teie maa või katus elektrit tootes teile raha teenima. Saatke e-kiri aadressile [email protected].

Koroonaga seoses tahan öelda, et taastuvenergia ettevõtted taastusid sellest kriisist väga kiiresti, langus oli, aga väga kiiresti tõusti tagasi kriisieelsele tasemele. Meie töö on värske õhu käes, kus nakkusrisk on väike.

Hiidlaste ja meretuulepargi arendaja vaheline leping oli oluline verstapost Eesti esimese meretuulepargi ettevalmistamisel. Hiiu vald ja Nelja Energia allkirjastasid 31. juulil 2017 koostöölepingu Eesti esimese meretuulepargi rajamiseks. Pärast Nelja Energia omandamist 2018. aastal Eesti Energia taastuvenergiaettevõtte Enefit Greeni poolt liikus ka Loode-Eesti meretuulepargi arendusprojekt Enefit Greeni portfelli, kes on täna kõnealuse meretuulepargi arendaja. Enefit Green soovib Hiiumaast põhja pool asuvasse piirkonda rajada avamere tuulepargi võimsusega 700 kuni 1100 megavatti. Tuulikute kaugus rannast on vähemalt 12 kilomeetrit ning omavaheline kaugus on umbes 1 kilomeeter. Hiiu valla elanikud saavad võimaluse investeerida meretuuleparki, omandades eelisaktsiaid või võlakirju fikseeritud 15 protsendi suuruse aastatulususega. Samuti luuakse meretuulepargi hooldustööde keskus Hiiu valda, mis loob seal juurde ligi 30 otsest ja 20 kaudset töökohta.

6 kilomeetri raadiuses on võimalik rajada otseliin tuulepargist, mis lubaks tarbida elektrit ilma võrgutasuta. Elektri suurtarbijad: tootmisettevõtted, tehnoloogiapargid jt võiksid kaaluda kolimist tuuleparkide lähistele. Seeläbi tõuseks ettevõtete konkurentsivõime ning võidavad omavalitsused, sest äride ja tootmisettevõtete asumine loob juurde töökohti.