Kuidas Soome arenes tuule­energia­maaks?

“Mulle näib, et Eestis on hetkel käsil alles etapp 2.0, aga järgmine võiks olla juba 3.1. Meie ettevõte on ka Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni liige ja loodan, et mõned meie kogemused on väärtuslikud ka Eestile,” märgib Gurvits. Tema sõnul olid Soome esimesed tuuleenergia kasutajad ja propageerijad keskkonnainimesed: teadlased ja idealistid.

“1980ndatel ei olnud turbiine, mis tootaks märkimisväärset energiahulka ja tehnoloogia ei olnud veel kaugeltki küps. Igasuguseid tuuleparkide arendamise kavasid peeti idealistlikuks unistamiseks, rohepesuks või jutuks mingisuguste toetuste saamiseks. Kõik nn tehniliselt kompetentsed inimesed teadsid, et turbiinid pöörlevad vaid 90 päeva aastas ja kasutavad rohkem energiat, kui nad toodavad. Etteruttavalt võib öelda, et tolle aja tehnikud tõlgendasid võimsustegurit valesti,” kommenteerib Soome ekspert.

Ta lisab, et Soomes juhtus nii, et esimesi turbiine katsetati ka kõige keerulisemates tingimustes – mererannikul, jääl ja Lapimaa küngastel ning mitmel ettevõttel õnnestus pääseda juba varakult tuuleenergia tootmise tarneahelasse, näiteks ABB, The Switch, Moventas, Hydroll, Peikko jt.

“Ka WinWinD astus varakult julge sammu edasi ja arendas välja oma 1 MW täismuunduriga turbiini,” märgib Gurvits. Samas tunnistab ta, et ka Soomes oli tuule­energia toetamise poliitiline arutelu aeglane. Algul tõenäoliselt huvipuuduse, hiljem parteide lobitöö tõttu, kes mõistsid, et tuuleenergia võib neid pikas perspektiivis kahjustada.

“Etapi 1.0 turbiine oli Soomes kokku umbes 100, enamik neist alla 1 MW võimsusega. Mõnele neist tehti investeeringutoetusi 30% ulatuses ning tuuleenergiaäri hakkasid arendama mitmed ettevõtted, kõigepealt ettevõtted Hyötytuuli ja EPV ning nad on siiani suured tegijad,” meenutab juht.

Etapp 2.0 tähendas tema sõnul Soomes tuuleenergia toetamist n-ö sissetöötamiseks – toodetud energia eest maksti lisatasu. Poliitiliste takistuste tõttu kulus selle tööle rakendamiseks umbes neli aastat.

“2010. aastal oli olemas poliitiline tahe paigaldada tuuleenergiat 2000 MW suuruses mahus, kuid lõpuks algas see alles 2014. aastal. Asjad ei läinud plaanipäraselt – protsessi käigus leidsid oma lõpu või said tugeva hoobi tegevusele mitmed Soome tuuleenergeetikaettevõtted, näiteks WinWinD ja Mervento, samuti tootjad ning mitmed infrastruktuuri- ja hooldusettevõtteid,” meenutab Gurvits.

Tema sõnul tõsteti protsessi alguse hilinemise kompenseerimiseks esimese kahe aasta jooksul toetuste tariifi 83,5 eurot 1 MWh kohta 105,3 eurole sama ühiku kohta. Samal ajal langesid energiahinnad ja kavandatud 10–30 € / MWh asemel maksis Soome 70 € / MWh, turuhinnad olid umbes 30 euro kanti MWh kohta. “Tulemuseks oli kadedus. Demonstratiivselt kaevati müra üle, mida turbiinid tekitavad, ja häiriv oli müntide naabrite taskusse kukkumise heli,” näitlikustab Gurvits.

Soomest sai ka väga atraktiivne turg välisinvestoritele – stabiilne keskkond, helde toetus, hea infrastruktuur. “Aga minu soovitus on, et iga riik võiks ise arendada oma tuuleparke ning kasutada nende hooldamiseks oma inimesi, samuti võiks turbiine toota kohalikud firmad,” ütleb Gurvits ning lisab, et ka Soomes läks helde tuuleenergia arendamise toetus suurtele välisinvestoritele, kes investeerisid tuntud turbiinibrändidesse ning on huvitatud ka pikaajalistest hoolduslepingutest nii 10–15 aastaks.

Globaalsetele mänguritele meeldib teha koostööd teiste suurte mänguritega, nii et kohalike osalejate protsent langes Gurvitsa sõnul eeldatud 70%-lt (parimal juhul) 20%-le (halvimal juhul). Siiski säilisid ka mõned edukad Soome kohalikud tuulepargifirmad.

Loomulikult märgati neid läbikukkumisi. Lisaks rahalistele tuuleenergia ohvritele ehk ettevõtetele, mis toodavad energiat suuremate kuludega varem tehtud suurte investeeringute toel, võttis populistlik liikumine tuuleenergia tootmise kleptokraatia ja kahjuliku rohelise poliitika sümboliks. Ka Soomes organiseeriti professionaalne vastuseis, kaasates kohalikke tuuleenergiaprojektide vastupanuaktsioonidesse.

Aastatel 2011–2012 hakkasid mitmed Soome ametid ootamatult saama hulgaliselt päringuid teemal: “Kas teie omavalitsuses on tuuleenergiaga probleeme?” Muidugi leiti mitmeid – lennuväljad hakkasid nõudma 50 km turvatsoone, maanteed 500 või eelistatavalt isegi 2000 meetrit vaba ruumi – et autojuhtide tähelepanu ei hajuks. Tuli ka süvendatult nahkhiiri uurida, kuna levisid väited, et Zimbabwe suur nahkhiir lendab teadaolevalt 2000 m kõrgusel ja Rootsi teadlased on nahkhiiri kohanud 400 meetri kõrgusel.

Aastatel 2016–2018 olid ajalehed täis lugusid perekondadest, kes pidid kodust välja jooksma põhjustel, et on näiteks kohutav infraheli, mida ei olnud võimalik mõõta teaduslike vahendite, aga ka muude vandenõuskeemide ja tuuleenergiat halvustavate stsenaariumide abil, mida selgitasid “eksperdid”. Lõpuks ehitati 2000 MW generaatorid Soome palju hiljem, kui oli algselt planeeritud, see läks maksma rohkem ja jättis Soome kohapeale vähem raha, kui oli planeeritud.

Aasta tagasi sai Gurvitsa sõnul lõpuks tuuleenergia Soomes tiivad ja lennuvõime. 2019. aasta tõi kaasa veel ühe tuuleparkide laine, subsiidiumideta, võimsusteguriga üle 35% ning pikaajaliste elektrienergia ostulepingutega, mida toetasid mitmesugused suured energiatarbijad. Kui nn tasandatud energiakulu on alla 30 € / MWh, tõrjub tuuleenergia välja paljud vähem tõhusad energia tootmise võimalused, nagu põlevkivi.

Jutu “mis siis, kui tuult ei ole” asemel räägitakse tuuleenergia kasutamisest kui odavast tagavaravõimalusest elektri tarbimise suurenemise hetkedeks. Tuulegeneraatoritega tegelevad nii kodu- kui ka välisinvestorid ning suur hulk kohalikke inimesi.

“Poliitiliselt langes vastuseis tuulikutele ajale, kui üks Soome populist üritas levitada infot, et tuulegeneraatorite tegevuse mõjul võivad nahkhiired plahvatada. Muidugi on palju inimesi, kes kujundasid oma seisukoha aastaid tagasi ja keelduvad täna seda muutmast, kuid reaalsus räägib enda eest. Isegi turismi ei hävitanud see, et kuurortide kõrval keerleb kümneid turbiine,” märgib Gurvits.

Esimese asjana tuleks Gurvitsa sõnul kavandada tuulepargi elutsükli mõju. Looge loa taotlemise protsess, mis võtab arvesse nii reaalseid tegureid, kui ka teeb NIMBY ehk mitte minu tagaaias-kaebuste esitamise keeruliseks.

Mõelge väärtusahelale – tänapäeval pole võimalik kedagi sundida kasutama konkurentsituid ja aegunud lahendusi, vaid tuleb tegeleda kaasaegsete, konkurentsivõimeliste varuosade, kvaliteetsete teenuste või isegi tervete turbiinide tootmisega, luues sellega tuhandeid töökohti.

Säilitage kohalik omand – selle abil jääb tuuleenergiaga teenitud raha kodumaale. Seda ei saa saavutada mingite kaitsemeetmete abil, vaid julgustades oma investoreid astuma julgeid samme ja minema mööda kogenud ja ka suurematest välismaistest investortitest. Investeerige inimeste oskustesse. Koolitatud inimesed töötavad kohapeal isegi siis, kui ettevõtte omanikud muutuvad.

Ja mõelge ka toodetud energia maksumusele poliitilise iseseisvuse ja energiasõltumatuse võtmes.