Termopilt OÜ: on oht, et Eesti ei suuda täita kavandatud rekonstrueerimise mahtu

„Hiljaaegu ühes vestluses Eesti juhtivate projekteerijatega oli läbiv seisukoht, et rekonstrueerimine on töö, millega väga tegeleda ei taheta. Eestil on sellega seoses ääretult suur mure. Me oleme võtnud ette ambitsioonika plaani, aga tegelikult saab rekonstrueerimisega tegelevaid projekteerijaid heal juhul kahe käe sõrmedel üles lugeda,“ nendib Rähmonen.

Et rekonstrueerimise eesmärk täidetud saaks, tuleb meil oluliselt selle tegevuse mainet parandada. Rekonstrueerimine vajab kohati isegi paremaid spetsialiste kui uute ehitiste kavandamine, kus on olukord palju paremini kontrolli all. Sa tead täpselt, mis element kuhu on kavandatud ja mis materjalidest see tehakse.

Rekonstrueerimise puhul tuleb paljuski tugineda kogemustele. Lisaks on ülesanne veel eriti keeruline, kui räägime elamufondist, mida me ju rekonstrueerime nii, et inimesed elavad sees. Me ei saa seal teha suuri konstruktsiooni avamisi. Peame elanikega arvestama. See on ülisuur väljakutse ja seetõttu on ülioluline, et oleks kaasatud rohkem võimekaid spetsialiste.

Jah, meie oleme sattunud rekonstrueerimise poolele algusest peale. Oleme teinud ka uusi projekte, aga pigem erandkorras. Samal ajal teised suured bürood teevad täpselt vastupidi – põhiliselt uusi ja vahel võtavad rekonstrueerimist ka sisse.

Jah, vajadus on ilma kliimaeesmärkidetagi ilmne. Seniste kogemuste põhjal on välja töötatud erinevaid uusi lahendusi, mis võimaldavad parendustöid teostada üha tulemuslikumalt. TalTech, erialaliidud, aga ka üksikud turuosalised annavad oma uuringute ja arendustegevusega hindamatu panuse. Valmisolek asjaga tegeleda on olemas ja olemas on ka vajadus, aga tegijaid napib.

Mitte ainult. Veel ühe probleemina ma näen, et sellel tegevusel on üldiselt veidi halb maine.

Paarkümmend aastat tagasi oli tõesti nii, et kõike seda tehti põlveotsas. Kortermajadeski. Keegi vahetas omal akna ära või klapiti kokku ja soojustati otsasein. Umbes 15 aastat tagasi hakkas TTÜ järjest rohkem vanade hoonete probleemide kaardistamisega tegelema. Alles siis hakkas sellisele isetegevusele ka adekvaatne tagasiside tulema. Sellest iseenese vigadest õppimisest ja põlveotsas nikerdamisest paremal juhul ei muutunud suurt midagi, halvemal juhul tehti lausa kahju.

Tihti tehtigi vähese teadlikkuse tõttu asju hoopis hullemaks, mitte paremaks – kas läks kogu töö tunduvamalt kulukamaks või hakkas hoone hoopis kiiremini lagunema. Pahatihti rikuti kokkuhoiu taotlemisel hoopis hoone sisekliima ära.

Pärast TTÜ uuringute algust hakkasid tekkima ka tehnilised nõuded, et kui tahate toetust saada, siis tuleb see ja see kriteerium täita. Ja seal on algusest peale kirjas, et kõige muuga võid tegeleda, aga ventilatsiooniga pead tegelema. Samas päris elus pole see põhimõte siiani lõpuni juurduda jõudnud.

Püüan võimalikult palju töögruppides osaleda, et aimu saada, kuhu suunas asjaosaliste mõtted ja arusaamad liiguvad. Umbes kuu tagasi oli üks arutelu, kus kohtusid korteriühistute ning rekonstrueerimisettevõtete esindajad ja seal tuli ikka ja jälle esile mõttekäik, et ventilatsiooniga meil pole mahti tegeleda. Las see jääb, teeme muud asjad korda. Eks vähe rohkem on hakatud aru saama korraliku ventilatsiooni vajalikkusest, aga et asi oleks kõigile lõpuni arusaadav, sellest oleme me ikka veel väga kaugel.

Ei aduta, et kümneid aastaid umbses kodus elamise eest makstakse küttefirmadele küll vähem, aga sama raha või rohkem viiakse selle asemel hoopis apteeki ja arstidele.

Absoluutselt! Mõtteviis peab muutuma. Kunagi käisin näiteks päästeametis kooskõlastamas üht kortermaja rekonstrueerimise projekti, kuhu olime ette näinud ka sundventilatsiooni. Seal imestati, et miks te seda venti sinna topite, kas aknad lahti ei käi.

Täna saavad ühistud aru, et rekonstrueerimiseks toetuse saamiseks peab ventilatsiooni korda tegema. Kahjuks sellest ei piisa. Tehakse isegi nii, projekteerija mõtleb plaani valmis, süsteem ehitatakse valmis ja toetusraha jõuab kohale ning siis ühise otsusega lülitatakse ventilatsioon pidulikult välja.

Eramute puhul meil väga muid valikuid polegi peale selle, et selle teavitamise ja teadlikkuse ja kõige selle peale rõhuda. Täna on praktika, et iseendale oma maja võib ehitada igaüks ise. Võetakse ise vastutus, et kui midagi pähe kukub, siis ollakse ise süüdi.

Meil ongi nende saja tuhande eramuni keeruline jõuda. Mõistlik oleks, et ka seal ei köetaks vastu taevast. Tänased energiahinnad küll panevad omanikke rohkem vaatama, kuidas kulusid alla saaks, aga ka seal on õiged valikud ning valikud, mis küll vähendavad küttekulu, aga tekitavad kuskil mujal probleeme juurde.

See on kõige halvem valik. Meil ka siin ikka aeg-ajalt käib mõni klient jutuga, et mul on vaja nüüd tegevus legaliseerida ja seal tuleb ikka uskumatuid probleeme välja. Projekt olemas, aga vaja kedagi, kes aitaks kasutusloa jaoks asjad ära teha. Erilist rõõmu selline paberitöö ei valmista, aga oleme proovinud vastu tulla.

Kohale minnes selgub kahjuks tihti, et projekt polnud üldse ehitamist seganud. On ette tulnud olukordi, kus osaliselt ehitati lausa naabrikrundi peale. Ja kui valgustan, et umbes siit maalt tuleb nüüd maha lammutada ja see ja too asi kõik ümber teha, siis omanik otsustab, et las see kasutusluba siis parem jääb üldse ära.

Üks asi on muidugi maine. Lisaks on kogu ehitusvaldkond järjest teravamalt riigi valvsa pilgu all. Turul tegutsemiseks peavad spetsialistid omama kutsetunnistust, mida on vaja iga 5–7 aasta tagant uuendada. Seal vaadatakse muu hulgas ka, kas sul on mingeid jamasid olnud. Kui seal tuleb välja, et oled oma kutse-eetika vastu tugevalt eksinud, siis seda lihtsalt ei pikendata.

Kui me jätkame praegusel kujul, siis ilmselt ei ole. Aga ma olen insener, mitte oraakel, olen ka varem puusse pannud selliste hinnangute andmisel. Näiteks siis, kui algas toetusmeetmete nõuete kaudu tehniliselt õigete lahenduste kehtestamine. Olin väga kriitiline. Nõuded on küll õiged, aga arvasin, et inimesed ei tule sellega kunagi kaasa. Tegelikult tulid küll!

Igaüks peab lihtsalt oma tööd tegema ja ametnike roll on leida lisamotivaatoreid või protsessivabastajad, mis siis aitavad selle eesmärgi täitmise ette võtta. Aga kui kõik läheb edasi nii, nagu ta täna on läinud, et projekteerijaid, kes sellega tegelevad, võib kahe kuni nelja käe sõrmedel üles lugeda, siis on see kahtlane. Lisaks projekteerijatele muidugi veel ka pädevad ehitajad, keda pole ka just ülearu.

Täna on olukord, kus kui klient tuleb ja soovib projekti ja siis ütleme, et teeme ära, aga ette saame võtta umbes 8 kuu pärast. Lisaks läheb 2–3 kuud valmimise peale.

See on üks väga valus probleem. Kohati tundub, et ma olen masohhistliku tripi ette võtnud, et seda äri veel siin Pärnus üritada. Ma näen, kuidas Tallinna kolleegidki on hädas sellega, et ei leia piisavalt insenere. Pärnus on see veel tüki maad keerulisem.

Aga üllatus-üllatus, meie kontoris on kõik lauad on täis! Ainus võimalus väga häid töötajaid saada ongi pakkuda põnevaid väljakutseid ja kui sinna juurde käib veel Pärnu mõnus elukeskkond, siis sellega on õnnestunud nii mõnigi spetsialist ära meelitada.

Rekonstrueerimine ei vähenda üksnes hoonete energiakulu, vaid võimaldab hoonele anda tänapäevase väljanägemise. Kooli 5 Sindi kortermaja rekonstrueeritakse KredExi toel pilootprojekti raames uudsel meetodil, kus soojustuspaneelid valmistatakse ette majatehases ning paigaldatakse objektil kraana ja tõstukite abil. Selline meetod võimaldab tagada ühtlasema tööde kvaliteedi ja lühendada oluliselt tööde kestvust hoone ümbruses. Nii põhjustavad soojustustööd vähem ebamugavusi elanikele.

Projekteerimistööd on teostanud Termopilt OÜ. Soojustuspaneelide paigaldus toimub veel käesoleva suve lõpus.