Mets majakatusele ja elektriautod tänavatele, ehk kuidas teha linnad jätkusuutlikuks?

Süsinikuaste on maailma üks suurimaid ja valusamaid keskkonnaprobleeme ning selle vähendamisel on transpordi- ja tootmissektori rolli raske alahinnata. Pariisi kliimakokkuleppes on öeldud, et selleks, et viia 2050. aastaks süsinikdioksiidi kogusaaste nulli, peaks 90% maailma teedel liikuvatest autodest olema elektrilised.

Üleminek elektritranspordile on siiski vaid pool lahendusest. Oluline on ka see, kust elektriautosid toitev elekter pärineb, kuidas autosid toodetakse ja kuidas need eluea lõpus utiliseeritakse. See on ka põhjus, miks on edumeelsemad autotootjad asunud vaatama laiemat pilti ning võtma oma jalajälje arvutamisel arvesse ka pikaajalist mõju. Tootjad pööravad tähelepanu ka oma partnerite ja tarnijate tegevusele, nii jõutaksegi lõpuks selleni, et jätkusuutlikkust tagatakse terve väärtusahela ulatuses.

Kõik see nõuab aega ning suuri investeeringuid. Näiteks Briti autotootja Jaguar Land Rover on oma tootmistegevuste süsinikuheitmeid globaalses mastaabis pea poole võrra vähendanud, ent isegi selle verstapostini jõudmine nõudis keerukaid ja mitmetahulisi lahendusi, alates kõikide protsesside optimeerimisest, et vähendada energiakulu, kuni tehastes ja nende ümber leedvalgustite kasutusele võtmiseni.

Lisaks investeeris ettevõte palju hoonetesse ning vähendas nende mõju loodusele. Autotootja tehastele ja tootearenduskeskustele on omistatud Carbon Trusti sertifikaadid, mis kinnitavad, et erinevate tegevuste koosmõjul on hoonekomplekside süsinikdioksiidisaaste edukalt neutraliseeritud.

Jätkusuutlikkust ei saa tagada üksnes tehases, oluline on vaadata laiemat pilti ning mõista, et keskkonda mõjutavad oluliselt ka seotud valdkonnad ning loomulikult see, kuidas tooteid kasutatakse.

Auto- ja transporditööstuse puhul on heaks näiteks linnaruum. Auto võib küll sõita vaid elektri jõul, kuid kui ülejäänud keskkond liigub vanas rütmis ning elektrisõidukite kõrval sõidavad saastavad sõidukid, ei saa täielikust jätkusuutlikkusest rääkida. Seetõttu peavad muutused olema kõikehõlmavamad ning puudutama teisigi seotud valdkondi – autotöötuste puhul näiteks linnaruumi.

Eesti Maaülikooli maastikuarhitektuuri õppetooli juhataja professor Simon Bell märkis, et viimasel ajal on populaarsemaks muutunud materjalide taaskasutamine ning erinevate looduslike materjalide kasutusele võtmine, mis langetab uute ressursside vajadust. See on aidanud tõsta ka üldist teadlikkust ning juhatada sisse uued trendid nii loodushoius, materjalikasutuses kui ka ühiskonnas laiemalt.

„Teadlikkus taimede ja üldse bioloogilise mitmekesisuse tähtsusest keskkonnas kasvab ja nii on see ka seoses linnadega. Linnade roheline ja sinine infrastruktuur – rohelised elemendid nagu pargid ja linnametsad ning sinised vee-elemendid nagu jõed ja järved – on loodusele kasulikud ja neid hinnatakse üha enam. Jätkusuutlikkus muutub linnaplaneerimisel üha olulisemaks,“ ütles Simon Bell.

Näiteks suurlinnades on tihti suvel talumatult palav, sest betooni, asfalti ja muid soojust neelavaid pindu on väga palju. Probleemi lahendus on rohelus, mis on ka tasapisi linnadesse naasmas. Tänavate äärde istutatud taimed, eriti varju heitvad puud, aga ka teised haljastuslahendused mitte ainult ei kaunista keskkonda, vaid jahutavad ka pindasid ning langetavad linnakeskkonna temperatuuri.

Linnaruumi mõjutavad paljud inimtekkelised tegurid. Professor Belli sõnul suurendab igasugune inimtegevus saastet ning seda on võimatu vältida. See aga ei tähenda, et heitgaaside ja muude kahjulike osakeste nullheitmete poole püüdlemine oleks asjatu pingutus – pigem vastupidi.

Näiteks istutatakse juba täna edukalt linnaruumi lilli ja põõsaid ning rajatakse uusi parke. Haljasvööndid aitavad keskkonda puhastada ning elanike meeleolu parandada – suurem osa inimesi tunneb end paremini pigem ümbritsetuna loodusest kui betoonmüüridest.

Professor Simon Bell: „Selleks, et taimed vähendaksid oluliselt saastet, tuleb valida teatud tüüpi taimi. Näiteks selliseid, mis koguvad sügisel maha langevatele lehtedele õhust kahjulikke osakesi. Samuti on oluline, et taimekasv oleks tihe, et luua nii piisav puhver. Kuna aga linnas tekitavad sõidukid pidevalt uut saastet, ei saa õhk ainuüksi tänava äärde istutatud taimede toel puhtaks muutuda – vaja on teha rohkem.“

Professor Bell toob uuenduslike ideede kohta näiteks Milano kõrghooned, mis on tihedalt kaetud taimestikuga, samuti Singapuri lopsakad botaanikaaiad, Sydney 150 aasta vana rohelise müüri või Saksamaa korterelamute katused, mis on tihedalt haljastusega kaetud.

„Milano kõrghooned, mida tuntakse kui „vertikaalset metsa“, on kogu maailmas laialt teada. Kuna hooned on rohelised maast katuseni, on saaste hulk seal ka väiksem. Mõistagi on neis hoonetes kuulda vähem müra kui tavalistes kõrghoonetes ning valgus sarnaneb palju enam looduslikule,“ selgitas ekspert.

Huvitavaid ja jätkusuutlikke linnaruumi projekte tuleb terves maailmas jõudsalt juurde. Näiteks Kopenhaagenis, mille eesmärk on saada 2025. aastaks maailma esimeseks süsinikuvabaks linnaks, asub suur jäätmeid töötlev elektrijaam, mille katusel on park. Külmematel kuudel muutub see haljasala 400 meetri pikkuseks mäesuusanõlvaks, kuid suusatada ja lumelauaga sõita saab nõlva kunstkattel aastaringselt.

Sarnaseid lahendusi võetakse kasutusele ka autotööstuses. 2019. aastal renoveeriti ja laiendati Suurbritannias Gaydonis asuvat Jaguar Land Roveri tootearenduskeskust, mille raames säilitasid projekteerijad looduslikud veekogud ja lisasid 11 hektarit rohelust. Hinnanguliselt õnnestus tootjal seeläbi koosmõjus bioloogilise mitmekesisuse edendamise programmiga suurendada territooriumil taime- ja loomaliikide arvu 25% võrra.

Loomaliikide mitmekesisus on aina teravamalt tähelepanu keskmesse tõusmas. Ka Eesti linnades võib nii eramajade hoovides kui ka kortermajade rohealadel kohata siile, jäneseid ja teisi väiksemaid loomi. Tööstuspiirkondadesse ei kipu aga ka kõige kohanemisvõimelisemad loomad.

Professor Simon Bell: „Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine tööstushoonete läheduses on palju keerulisem. Loomi võib häirida vali müra, suits, lõhnad või isegi tugev magnetväli. Loomade ligimeelitamiseks ja hoidmiseks tuleb kõik need mõjud viia miinimumini.“ Näiteks saab luua rohelisi alasid ja -koridore ning paigaldada sobivatesse kohtadesse linnumaju või putukahotelle. Kui muru vähem niita ja sellel moel soodustada põllulillede kasvamist, on ka see ekspertide sõnul suurepärane ja soodne lahendus erinevate liikide piirkonda meelitamiseks.