Humoorikas arhitektiduo Andrus Kõresaar ja Raivo Kotov

KOKO portfoolio on tallinlaste silme ees pidevalt: just nende arhitektide käe alt on läbi käinud Fahle maja, Metro Plaza, Rotermanni laudsepa töökoda, Teletorn ja Lennusadam. Andus Kõresaar (39) ja Raivo Kotov (38) kasvasid üles Viljandimaal. Kõresaarel oli plaanis isa eeskujul arhitektiks saada, ent keskkoolis asendus see mõte väljakutsuvama plaaniga õppida graafikat. Või füüsikat, kirjutab 27. märtsil ilmunud Äripäeva ajakiri Sisustaja.

Raivo Kotovi esimene seos arhitektuuriga on lapsepõlveaegne sümpaatia Salvo klotside suhtes, millega ta mängumaju ehitas. Iga kord, kui pere Tallinnas käis, osteti uus komplekt juurde. Kunstipisiku sai Kotov Rein Grünbachilt, kes korraldas C. R. Jakobsoni gümnaasiumis kunstiringi.

Kes värvis kunstiklassi ukse?

Rein Grünbachi kunstiringist sai Kotovi ja Kõresaare ühenduslüli. Kõresaar meenutab üht 12. klassi matemaatikatundi: “Keset tundi kargas sisse Grünbach ja karjus: “Kõresaar, välja!” Ta oli maruvihane ja ta viha põhjus oli see, et kunstiklassi uks oli kaetud tilgutatud värvidega. Uks oli ees, aga oli aru saada, et keegi on selle maha võtnud ja värvi peale pritsinud. See nägi välja nagu Jackson Pollocki modernse kunsti teos. Ma polnud süüdi, Grünbach seda ei uskunud. Hiljem tuli välja, et kunstiringi noored õpilased Kotov ja Stöör olid harjutanud Pollocki tehnikat. Ja kus siis mujal, kui võtnud maha endale parima lõuendi – kunstiklassi ukse. Õiged süüdlased said teenitud karistuse natuke hiljem, sest rõõmuga läksid nad sellest teada andma, et kas pole hea kompositsioon.”

Kotov kinnitab kirjeldatut ning lisab, et tema ja Kõresaare “lõbus koostöö” algas ülikooliajal. Tudengina lavastas Kõresaar filmi, mille osatäitjateks olid vabatahtlikud viljandlased, teiste seas ka Kotov. Üks võte toimus praeguse Sikupilli Prisma kohal asunud vana pärmitehase varemetes. Seda, et neil on kunagi teisel pool teed oma büroo, mehed toona ilmselt ette ei kujutanud.

Näljaste kunstnike ritta

Keskkoolis käisid Kõresaar ja Kotov matemaatika-füüsika eriklassis ning selle kõrvalt kunstiringis. Koolilõpetamisel tuli teha valik: kas tehnikaülikool või kunstiakadeemia? Käes oli 1990ndate algus, Eesti oli äsja iseseisvunud ning kunstnike põli polnud kiita. “Ema ütles, et Tallinn on täis töötuid ja näljaseid kunstnikke, pole mõtet nende ridu täiendada,” meenutab Kõresaar. Kunstiakadeemiat ei soovitanud kodused ka Kotovile: noormeest julgustati valima selle asemel “tõsine kool” ehk tehnikaülikool. Ja ometi valisid mõlemad kunstiakadeemia: Kõresaar graafika ning Kotov arhitektuuri.

Otsuse juures peavad mehed määravaks kunstiõpetaja Grünbachi mentorirolli. “Üks on eriklassist saadav matemaatika-füüsika pagasi kasutamine, teine see, et Grünbach oskas ära kasutada süsteemse mõtlemise alust ja vaatas, mida sellest veel teha saaks,” sõnab Kõresaar. Rein Grünbachi õpilastest tuli EKA vilistlasi ja tudengeid üle 100, nii et tema sütitavast mõjust sündis lausa koolkond.

Tunnustatud ja ambitsioonikad

Tänavu veebruaris pälvisid Andrus Kõresaar ja Raivo Kotov noore arhitekti preemia. Tunnustus antakse kuni 40-aastasele uuendusmeelsele arhitektile või kollektiivile. Erinevalt muudest arhitektuuripreemiatest pole see objektikeskne, vaid suunatud üldisele tegevusele.

Kotov ja Kõresaar leiavad endale pidevalt uusi väljakutseid. Praegu on üheks Balti jaama rekonstrueerimine. Märtsi algul tutvustasid nad avalikkusele projekti eskiisi, mille sihiks on “tagada turu toimimine korrastatumal kujul. Mitte muuta kaubanduskeskuseks, vaid tagada, et kohalik elanikkond käiks ostmas. Eesmärk säilitada ka Balti jaama eripära, et lähed vana mutrivõtit otsima, siis kindlasti on mõni habemik, kes sulle seda müüb. Kui on Võssotski vana plaati vaja, siis selle leiab ka,” kirjeldab Kõresaar.

Lisaks kodumaistele tegemistele püüavad arhitektid end proovile panna ka mujal Euroopas. “Praegu on mitu asja käsil Norras, Helsingi tehnikamuuseumile tegime ekspositsiooni projekti. Konkurssidest võtsime osa Saksamaal ja tulemas on võistlus Prantsusmaal,” loetleb Kõresaar. Nimetatud maadest kaugemale arhitektid üldiselt ei lähe, kliimaolud ja keskkonnatunnetus muutub raskeks.

Soov naabrist erineda

Arhitektil tuleb olla ka visionäär ja vaadata oma loominguga tulevikku. Kõige uuenduslikumaid lahendusi võimaldavad konkursid avalikele hoonetele. Samas võimaldavad katsetada ka eramud, kui tellija on avatud suhtumisega. Kõresaare hinnangul on see piirkondlik eripära: “Eestis on tellijad altimad, sest nad soovivad naabritest erineda. Soomlased ostavad kataloogimaju, enamik ei lähe üldse arhitekti juurde. Kui vaatame lõuna või ida poole, on ka tendents teha eeskuju järgi.” Eestis on arhitektidel naabermaadega võrreldes ses osas eelis ning loomingut tekib suhteliselt palju.

Lisaks eestlaste tahtele naabrist eristuda, on meie arhitektuurimaastikule iseloomulik vanade hoonete oskuslik ümbermõtestamine. Kõresaar on kureerinud näituse hoonete transformeerimisest kaasaegses Eesti kultuuris. Näitus ringleb mööda maailma. Kõresaar toob välja, et eestlased püüavad näha varemeid kui “põnevat substantsi millegi uue loomiseks”, samal ajal kui mujal on esimene mõte vana hoone maha võtta. Kotov lisab, et ümbermõtestamist toetab ka muinsuskaitse, kes on võimalikult palju varemeid kaitse alla võtnud.

Varemeile rajatud fantaasia

Ühes ümbermõtestatud hoones käivad Kõresaar ja Kotov ise tööl. Arhitektuuribüroo KOKO, mille Kõresaar ja Kotov asutasid aastal 2000, tegutseb Tallinna kesklinnas Fahle majas. Aastal 2004 vaatasid inimesed õudusega selle hoone varemeid, ent kolm inimest vaatasid seda särasilmselt ja fantaseerisid. Need olid Kõresaar, Kotov ja ehitusärimees Andres Koger.

Kõresaar meenutab: “Me tegime tookord kohvikus kokkuleppe: Koger uurib, kes on omanik ja ostab maja ära, kui meie leiame kümme “lolli”, kes on valmis vanasse tehasesse kolima. Kui leiame muinsuskaitsele sobiva lahenduse, et maja taastamiseks on võimalik teha mingi täiendus või juurdeehitus, mis oleks maja taastamise finantsiliseks mootoriks.” Mõni aasta hiljem oli asi tehtud. “Me olime ühed neist kümnest, kes siia majja tulid,” muigab Kotov.

Parandada ei saa

“Öeldakse, et kui maalikunstnikul läheb maal nässu, ta peidab selle kapi taha. Arhitektil on see vastutus, et peita ei anna,” nendib Kotov. Kõresaar sekundeerib: “Kui vussi läheb, on järgmised 100 aastat piinlik olla. Enam ei saa parandada. Ei ütle tellijale, et leia veel taskust miljon ja teeme fassaadi teistmoodi. Meil korrigeerimisvõimalust pole, kohe peab puraka panema, et lahendus ajas ka vastu peab.”

Linnaelanikele, kellele on mõni maja vastumeelne, pakuvad arhitektid lahenduse. Võib otsida endale teise trajektoori ja loota, et seal ebameeldivaid maju ei ole.