Tõnis Vellama boheemlikud valgused

“Tartu Kunstikooli lõpetasin ma hoopis puidu erialal, Kunstiakadeemias õppisin tootedisaini. Viimasel kursusel hakkasin ette valmistama oma esimest unikaaltoodete näitust, enamik neist olid kummalisel kombel valgustid,” meenutab Tõnis. Ilmselt ei olnud tegu juhusega, et ka oma diplomitööks valis ta valgustite sarja. “Osa sellest tööst leidis koha Tallinnas, Rahvusraamatu­kogu peasissekäigu ees. Tõsi, need hävisid aprillirahutustes,” räägib Tõnis 17. juunil ilmunud Äripäeva ajakirjas Sisustaja.

Vastuse küsimusele, miks valgustite disain teda paelub, on Tõnis ajapikku endast üles leidnud. “Lisaks materjali, vormi ja funktsiooni omadustele tekib siin veel üks, täiesti eraldiseisev mõõde – omamoodi magic moment, mis juhtub hetkel, mil valgus sisse lülitatakse,” avab Tõnis oma mõtet ja lisab, et valgusega sama oluline on ka vari. “See loob vormi. Me tajume ju ümbritsevat maailma läbi valguse ja varju.”

Tõnis peab end eelkõige valgustidisaineriks, vähemal määral on ette tulnud ka toote- ja keskkonnadisaini projekte, näiteks nagi Conifer ja ümarpalkidest pargipingid, mida näeb Tallinna botaanika­aias ja Pirita metsarajal.

Kogemusi maalt ja merelt

Koostöös sisearhitektidega on ta küll konkreetsetele objektidele valgusteid loonud ning ka ise sisekujundusprojektidega kätt proovinud. Üks oluline kaastöö oli tal aasta enne Eesti taasiseseisvumist noorte taanlaste asutatud kohvikule “The Ugly Duckling”. “Sealt tekkinud kontaktide abil oli võimalus edasi pääseda ühte maailmatasemel disainibüroosse Jacob Jensen Design,” meenutab Tõnis.

Hariva külaskäiguna plaanitud visiidist kasvas välja viis aastat kestnud koostöö, mida mees ise peab oma teiseks kõrghariduseks. “Õppisin seal väga palju. Sain teada, mida tähendab kiire ajurünnak, tootemakettide tegemine ja kogu disainiprotsess reaalsele kliendile, ning mida kujutab endast meeskonnatöö rahvusvahelises tiimis väljakujunenud käekirjaga disainistuudios,” räägib ta.

Teataval moel seadis selline selgelt väljakujunenud näo järgimine piiranguid ka tema enese loomingulisele potentsiaalile ning samal ajal pakkus kodumaa niivõrd palju võimalusi ja väljakutseid, mistõttu otsustas Tõnis ühel hetkel luua koos sõpradega ettevõtte SEOS Projekt. Mõnda aega proovis ta ka palgatöötaja elu Norra valgustitootja Glamox disainerina ettevõtte Keila tehases.

Nüüdseks on tema ettevõte SEOS Valgustus tegutsenud juba 17 aastat ning selle aja sisse on mahtunud palju suuri ja väiksemaid projekte, mida teostatud koos arhitektide ja tellijatega.

Kaubamärgi SEOS alt on jõudnud valgusallikad laia maailma – neid võib kohata Eesti saatkondades Helsingis ja Berliinis, hotellides Albert Riias ja Nordic Hotel Forum Tallinnas.

Üheks suurimaks ja väärikamaks projektiks võib Tõnis uhkusega pidada aastal 2013 valminud, läbi kolme korruse kõrguvat valgusinstallatsiooni – leedlühtrit Skype’i Tallinna kontoris.

Lühtritest ajatult võlutud

Tõnise ateljeeruumides peidavad end nii isevärki, uhked kui ka suursugused valgusallikad, mis pärinevad erinevast ajast. Lühtrid on tema kirg. “Neid leidub siin tõesti üksjagu, nii vanemaid kui  ka tänapäeval looduid,” märgib ta.

Lisaks puhtakujulisele loomingule on tema teed ristunud ka vanaaegsemate peenemast soost valgusallikatega – tema käe all on uue ja värskema jume saanud palju kroonlühtreid, millest osa ripub näiteks Estonia teatris. “Enamasti on taastamine peaaegu nagu uue valgusti ehitamine – kõik mehaaniline vahetatakse välja, muud detailid puhastatakse, kui need on terved,” kirjeldab Tõnis vanale  valgustile uue elu andmist.

Ent kõige enam meeldib talle siiski luua, uut ja puhast. “Mind on mõjutanud nii Tartu Kunstikool kui ka Kunstiakadeemia kogu akadeemilise õpetusega. Kindlasti õppisin palju ka kursusekaaslastelt,” räägib ta. “Muidugi oli tähtis praktiseerimine Taanis, ning oma identiteedi väljakujunemisel on väga oluline näitustel osalemine ja tagasiside,” lisab Tõnis talle omase tasakaalukusega.

Igal aastal pakub pinget ja annab motivatsiooni Milano mess, kuhu tuleb kevaditi kokku kogu disainimaailm. “Milano on alati huvitav. Sealjuures on põnevaim külastada linna eri piirkondade loomelinnakuid, kus on väljapanekud nii tuntud tegijatelt kui ka alternatiivsemaid projekte,” teab Tõnis.

Tõnise valgustid olid tänavu Milano messil Eesti Disaini Maja galerii väljapanekul ning ta oli leedlühtriga kutsutud osalema kahes projektis, sh itaallaste projektis “Light Experience Design” väljapanekuga Ventura Lambrate alal.

Disaineri käekiri

Eesti disaini või sisekujunduse määratlemine selge käekirja ja äratuntavuse järgi on Tõnise sõnul kahtlane. “Need piirid on väga segaseks läinud. Usun küll, et meie kultuurilisest taustast tulenevalt on kõik pisut vaoshoitum ja minimalistlikum kui slaavi või lõuna-euroopa kultuuriruumis,” märgib Tõnis ja lisab, et siinne disain on paratamatult kõige tugevamalt Skandinaavia mõjutustega.

“Disainer, kes teostab palju töid kliendi ootustest lähtuvalt, ei peakski nii väga silma paistma mingi stiili või maneeriga, kuid igal loominguga tegeleval inimesel on nagunii oma käekiri,” leiab Tõnis.

“Vormiloome puhul usun, et minu mõjutajad on pigem loodusvormid, alateadlikult ka kõik varem nähtu valgustite valdkonnas. Kui järele mõelda, olen alati püüdnud anda valgustile või tootele lisaväärtust mingi nipiga, mis muudaks toote kasutusmugavamaks,” arutleb ta. Näiteks viimasel sisustusmessil ja ka Milanos esitletud põrandalambil Bold saab puidust varrel lisaks kuplile üles-alla liigutada ka väikest abilauakest.

Minimalistlikult otstarbekas

Vormi puhul taotleb Tõnis enamasti minimalistlikku joont. Ta usub, et hea disain on ilu ja otstarbekuse parim võimalik kooslus. “Võib arvata, et disainer peaks olema pigem ratsionaalne, kuid mina usun väga ka intuitsiooni ja emotsiooni  olemasolusse disaineri loomingus,” sõnab ta.

Viimasel ajal on Tõnis haaratud mõttest, kuidas ettevõte parimal viisil toimima saada. “Ei piisa üksnes sellest, kui ma disainin erakordselt hea ja ilusa valgusti,” teab ta. Majanduslanguse ja raskete aegade kogemus on andnud võimaluse õppida ja kasvada.

Kõik see on ajendanud teda lugema juhtimisraamatuid nagu “Valik olla suurepärane” ja “Korratavus”. “Erakordne lugemine oli ka Tony Hsiehi “Delivering Happiness”,” märgib ta.

Tõnise sõnul on raamatutes sõnastatud nõuanded meile juba varemgi teada, kuid ometigi on hea, kui neid saab aeg-ajalt heas sõnastuses endale uuesti üle korrata. “Nagu see üsna elementaarne tõdemus, et parim turundus on rahulolev klient,” muigab Tõnis Vellama.

Autor: Kairi Oja, kaasautor