Kas ETV peab alles jääma?

Avalik-õiguslik televi-sioon peab Eestis olema. Poliitilised jõud peavad jõudma ainult kokkuleppele, millisel kujul seda näha tahetakse. Praegu avalik-õiguslikuks televisiooniks tituleeritav ETV on organisatsioonina dinosaurus, kes sööb rohkem, kui ta toota jõuab.

Miks ei võiks avalik-õigusliku televisiooni funktsioone täita mõni teine firma, olgu see siis Kanal 2, TV 3 või mõni muu, kellele riik on esitanud vastavasisulise tellimuse.

Poliitilised jõud peavad kokku leppima, kellele see tellimus esitatakse ja milline meediasituatsioon Eesti riigile praeguses arengustaadiumis kõige kasulikum on.

Avalik-õiguslikku televisiooni on vaja, kui rahvas seda soovib. Näiteks on see nii ka USAs, kus rahvas maksab kinni kanalid, kust ei pea jälgima ärimeeste poolt pakutud televisiooni. Mingi sõltumatu instants võiks meil olla. Ent on iseasi, kuidas see on organiseeritud. Minu maailmavaatelisest seisukohast lähtudes pean ütlema, et riigil pole vaja sellist asja üleval pidada.

Kui riik siiski soovib avalik-õiguslikku teenust, siis tuleb otsustada, kuidas see kinni makstakse. Kas see makstakse kinni riigieelarvest, elektriaktsiisist, alkoholist või täringumängust, see on juba maitseküsimus. Täiesti ebaloomulik on aga see, kui avalik-õiguslik teenus makstakse kinni reklaamist.

Institutsioonina tuleks ETV loomulikult ära kaotada. Mingit mõtet pole maksumaksjal kinni maksta 800 töötajat, kes istuvad kahes majas, püüdes veel ümber jaotada reklaamiturgu.

Eesti Televisioon ei ole riigitelevisioon selles mõttes, et ta ei ole riigist vahetult sõltuv -- ta on avalik-õiguslik televisioon. Kahjuks on Eesti Televisiooon mõjutatud riigieelarvest, kuid mitte mingil juhul ei saa teda erastada või likvideerida.

Avalik-õiguslikule Eesti Televisioonile tuleb tagada üldrahvalik rahastamine, sõltumatu rahaallikas lubamaksu näol. Lubamaks on kõige sõltumatum ning Euroopa mudelis kõige äraproovitum avalik-õigusliku televisiooni põhitagatis.

Lubamaksu kasseerimine eeldab kõikide inimeste suhtumise muutmist. Siiani on kultiveeritud ainult individualistlikku teadvust: ma ei vaata, järelikult ei maksa. Samal ajal võib tekkida olukord, kus on vaja vaadata ja kuulata asju, mida saab vahendada ainult avalik-õiguslik televisioon.

Kui lubamaksu maksjal on etteheiteid avalik-õiguslikule TV-le, siis ta pöördub oma pretensioonidega ringhäälingu nõukogu poole. Viimase kohustus on käsitleda võimalikke probleeme seoses sellega. Seega suhtleb lubamaksu maksja otse ringhäälingu nõukoguga. Kui avalik-õiguslikul televisioonil on kulutused liiga suured ja ta ei täida vajalikke funktsioone, siis loomulikult vahetatakse välja juhtkond, vaadatakse läbi eelarve.

Avalik-õiguslik televisioon ei peaks tegelema äriga. Seal ei oleks praegugi reklaami, kui finantseerimine oleks teistel alustel, nagu näiteks Soomes, kus kommertskanal finantseerib riiklikku kanalit. Kuni aga praegune olukord kestab, on vältimatu, et ETV ripub ära riigieelarvest.

Eesti TV ja Eesti Raadio erastamine ei tule mitte mingil juhul kõne alla.