Vabakaubanduse virvatuli

Lätlased ja leedulased ilm-selt ei aimagi, millise katsumuse ees nad seisavad. Eesti vägivõimas rahvustoit kama hakkab nüüd tollivabalt lõunanaabrite taldrikutele voolama. Mulgikapsad ja seakamar ootavad oma järjekorda.

Võimaluse selliseks invasiooniks annab 27. mail Vilniuses parafeeritud Eesti, Läti ja Leedu vaheline põllumajandustoodete vabakaubandusleping. 14. juunil peaksid sellele lepingule andma oma allkirjad Baltimaade peaministrid ja siis läheb leping ratifitseerimiskarussellile kolme parlamenti.

Ideaalvariandis avaneb juba sel aastal Eesti toiduainetootjatele Läti ja Leedu turg rohkem kui viie miljoni tarbijaga. See peaks siinsele põllumehele olema kindlasti rõõmus uudis. Iseasi, kui efektiivselt Vilniuses sõlmitud lepingut suudetakse ja ka tahetakse ära kasutada. Eestlasi peaks siiski tegudele julgustama teadmine, et seni pole lõunanaabrid suutnud meie toiduturul eriti märkimisväärset kohta hõivata. Seda hoolimata asjaolust, et Eesti pole nende kaupadelt sentigi tolli võtnud.

Läti ja Leedu on Eesti ettevõtjatele heaks katsepolügooniks. Kui seal õnnestub turgu võita, siis võib julgelt üritada ka teistes Ida-Euroopa maades. Samas näib, et aasta alguses kõlanud hõisked Eesti firmade tungimise üle Läti turule on olnud enneaegsed. Eestlaste edu pole olnud peadpööritav. Meie toidutootjad peavad arvestama tiheda hinnavõistlusega, sest midagi seninägemata uut ja paremat neil Leedusse ja Lätisse pakkuda pole. Igal juhul ei tohi nad loota, et lõunasse saab saata sama halva kvaliteediga kaupa nagu idaturule.

Samas tõstatab vabakaubandusleping mitu küsimust. Läbirääkimised lepingu sõlmimise üle kestsid aastaid, kusjuures põhikonflikt keerles Eesti liberaalse majanduspoliitika ümber. Lätlased ja leedulased olid nõus ülebaltilise põllumajandustoodete vabakaubanduse kehtestamisega ainult sellisel juhul, kui eestlased olnuks nõus oma läänepiiril kaitsetollid kehtestama.

Eesti oli seni läänesuuna-lisele protektsionismile kindlalt vastu. Viimasel ajal on aga siinsed maaparteid väga jõuliselt suurendanud kaitsetollidealast survet valitsusele ja nõudnud tollide kehtestamise nõude sisseviimist koalitsioonilepingusse. Liberaalsus on hakanud Eestis järk-järgult andma maad protektsionistliku poputamise ideoloogiale. Nii nagu see juba aastaid on olnud Lätis ja Leedus. Jääb mulje, et Vilniuses lepiti kaitsetollide osas salaja kokku. Et Eesti taolisteks kompromissideks valmis on, seda näitab ka Lätit soosinud merepiirikokkulepe.

Vilniuse kohtumise taga oli vähe majandust ja palju poliitikat. Võidutses soov jätta lääneriikidele positiivne mulje kiiresti arenevast Balti regionaalsusest. Lääneriigid ei pea Balti riike üksikult võttes suurt millekski ning eelistavad neid käsitleda ühes grupis.

Läti ja Leedu on tõtanud seda soovi omakorda ära kasutama, mõjutamaks eestlasi, kelle propaganda endast kui Baltimaade kõige edukamast ja targemast majandusrahvast on ajanud lätlased ja leedulased närvi. Eesti näib olevat naabrite survele järele andnud ja jutud sellest, et Eesti pääseb Balti riikidest esimesena Euroopa Liitu, on nüüdseks juba ajalugu.

Kui vaadata Läti ja Leedu parlamendi koosseisu, siis siin on näha vabakaubanduslepingule lisatakistusi. Mõlemal maal on protektsionismi ihkavate maaparteide mõjuvõim suur, mistõttu leping võib jääda Läti või Leedu poolt ratifitseerimata. Eesti tootjaile soovitab Äripäev suhtuda tulevasse vabakaubanduslepingusse ettevaatliku optimismiga ning mitte teha ennatlikke plaane.