Miinimumhinnad ei too kaasa hinnatõusu

Eestis on kombeks asjadest rääkida mustades või valgetes värvides ja ennustada kohe paremat või vasakut pööret. Ometi võiks eesmärk olla keset teed püsimine, sest muidu on edasiliikumine võimatu ja kraavis olles on üsna ükskõik, on see parem- või vasakpoolne.

Reedene Äripäev ei saa oma juhtkirjas mööda minna «faktist, et nii või teisiti kaasneb miinimumhindade kehtestamisega toiduainete hindade tõus, mis ei saa jätta tarbijaid puudutamata.»

Omakorda ei saa siinkohal jätta teadlastelt küsimata, mis siis õieti mõjub tarbija rahakotile nüüd ja tulevikus ja mis mitte.

Kui kaob sisekonkurents, tõusevad kohe ka hinnad, nendib põllumajandusministeeriumi nõunik Ants Laansalu. Näiteks tõusis Eestis 1996. aasta märtsiks võrreldes 1995. aasta sama perioodiga veiseliha tarbijahind 31% vaatamata sellele, et puudusid igasugused tollid. Sisekonkurents oli halvatud tänu dumpinguefektile -- hindade teadlikule allasurumisele uute turgude vallutamiseks. Kahju kannatasid tarbijad.

Tuleb eristada meetmeid, mis on oma olemuselt põllumehele pealemaksmine, nendest, mis vaid tasakaalustavad hinnamoonutusi.

«Riigi tasandil võib eristada rahvusvahelises kaubanduses põhiliselt kolme liiki erinevaid probleeme,» selgitab A. Laansalu.

1. Pettused impordil, mis on seotud väärtuse ja kvaliteediga.

2. Dumping ja perioodiliselt esinevad maailmaturu hinnamoonutused, nn dumpinguefektid, mis võivad põhjustada tõsist kahju majandusele.

3. Turule juurdepääsu piiramine ja protektsionism.

Pettused impordil, tolliväärtuse ebaõige deklareerimine impordil maksupettuse eesmärgil on muutunud süstemaatiliseks. Esineb juhtumeid, et tollis deklareeritakse võrreldes normaalväärtusega suurusjärgu võrra madalamaid väärtusi. Peale otsese maksupettuse avaldab see siseturul konkurentsi kahjustavat mõju. WTO lepingu artikli VII (tolliväärtuse määramine) rakendamine annab tollivõimudele õiguse taotleda importijatelt lisainformatsiooni juhul, kui neil on põhjust kahelda imporditud kauba deklareeritud väärtuse õigsuses.

Juhul, kui vaatamata lisainformatsioonile on veel piisavalt kahtlusi, et väärtust ei saa määrata deklareeritud väärtuse alusel, võidakse otsustada, et tollil on vaja kehtestada see käesoleva lepingu sätteid arvestades. Eestis vastuvõetud tolliväärtuse määramise seadus ei näe ette tollipettuste vastuabinõusid.

Dumpinguefekti põhjustavad poliitilised otsused uute turgude hõivamise eesmärgil, mis toob kaasa kunstlikult madaldatud hinnad. Hinnamoonutused tekivad selle tõttu, et suur enamik maailma riike oma põllutoodangule peale maksab.

Näiteks olid põllumajandussaaduste maailmaturuhinnad 1994. a võrreldes normaalkonkurentsi tasakaalu hindadega moonutatud: teravili --20%, loomaliha --25% ja piimasaadused --30%.

Kolmas grupp probleeme on seotud protektsionistlike meetmetega (näit eksporditoetused), mida tööstusriigid ja majandusliidud kasutavad siseturgude stabiliseerimiseks.

WTO (GATT--1994) Uruguay voorus lepiti kokku, et liikmesriigid vähendavad turumoonutusi esile kutsuvaid abinõusid (eksporditoetused) ja võimaldavad majandusliitudesse mittekuuluvatele riikidele piiratud ulatuses suurendada juurdepääsu turgudele.

Teadlaste hinnanguil vajab Eesti majandus lihtsalt kaitset pettuste ja moonutuste vastu, mitte niivõrd soodustavat kaitset -- protektsiooni. Turumoonutusi tasakaalustavatest abinõudest loobumine tähendab vabatahtlikku enesediskrimineerimist, nendib A. Laansalu.

Miinimumhindade kehtestamine tarbijale hinnatõusu küll kaasa ei too, seda küll, et vähendab vahendajate kasu, ütleb põllumajandusministeeriumi kaubandusbüroo juhataja Ene Maadvere. Hinna määrab ju ikkagi see, kui palju tarbija on nõus maksma. Värskelt arvutist võetud tollistatistika näitab näiteks kanamunade keskmiseks impordihinnaks 16 senti, kuigi turul maksavad nad keskmiselt kroon. Munade taotlushind on praegu 76 senti, nii et väheneb vaid vahendaja vaheltkasu suurus.