Kitsid eesti mehed

Eesti piirivalvuritel ei pea enam higi otsaesisele tõusma, kui kevadine räimepüügihooaeg Liivi lahes algab. Eile nii Läti kui Eesti parlamendi poolt ratifitseeritud merepiirilepingu järgi võivad Läti kalurid juba tuleval aastal põhjapoole püüdma tulla ja sellega peaks kalasõda Liivi lahes lõppenud olema.

Lätlased on eluaeg pidanud Liivi lahte ühiseks mereks nii eestlastele kui lätlastele. Eestlased on oma kitsiduses aga väga pahased, kui nende nina alt kala välja tõmmatakse, mis sest, et endal selleks püügivõimalused puuduvad. Seni oskan eesti kalurite pahameele tagant välja lugeda vaid seda, et ise püüda ei suuda, kuid naabritele samuti ei anna. Tuleb kuidagi kirjandusklassikast loetust tuttav ette.

Tõsiasi on, et Läti kalalaevastik Liivi lahel on mitu korda suurem kui Eestil. Selle põhjused ulatuvad nõukogude aega, kui Läti kalatööstust hakati arendama. Naabritel on ka rohkem traallaevu, mis saaki jälitades ei saa kitsas tegevusruumis tegutseda.

Eestlastel on seevastu rohkem kalavõrke, millega saab püüda rannikuvetest, ja kui lätlased oma saagi keset lahte välja püüavad, võivad mõne eesti mehe võrgud tühjaks jääda. See ajab Oru Pearude harja punaseks.

Tegelikult jätkub kala Liivi lahes kõigile. Mereinstituudi andmetel on räimevarud väga heas seisus ja lahest võiks püüda kuni 27 000 tonni räime aastas, ilma et see varusid kahjustaks. Eesti kalurite aastane väljapüük moodustab sellest vaid kolmandiku (!).

Riigikogu eilne otsus andis tõsist tunnistust soovist ka edaspidi lätlastega sõbralikult maamuna peal koos elada. Maailm ootab aga pikisilmi, et Eestil jätkuks tarmu sõlmida piirileping ka Venemaaga. Seni tundub, et eestlaste jonn ida suunas on palju tugevam kui suhetes lätlastega.