Vallavalitsuste uksed hakkavad varsti paukuma

Vaevalt jõuab rahvas presidendivalimistest tõusnud stressist puhata ja viljakoristamisest ning kartulivõtust selga sirutada, kui tuleb hakata vallamajade uksi paugutama. Kuu aja pärast saabub hulgaliselt kirgi üles küttev kohalike omavalitsuste valimise aeg, mida mitmed parteid ja valimisliidud on hakanud valijatele halastamatult meelde tuletama juba praegu. Nii et leiba ja tsirkust jagub hääleõiguslikele kodanikele sel sügisel praktiliselt jõuluni välja.

Äripäev ei soovi pärssida kohalikesse volikogudesse kandideerijate indu, kuid leiab, et praegune valimissüsteem ja omavalitsuste töökorraldus, mida demokraatia nime all serveeritakse, on meie riigi jaoks liiga kulukas. Selle asemel, et valida kohmakad vallavolikogud, kus pahatihti löövad laineid ja rikuvad kodurahu mõne kohaliku prominendi isiklikud ambitsioonid, võiks asjalood olla sootuks vastupidi. Näiteks nii, et rahvas valib maavolikogu, kes kinnitab maavanema ametisse valitsuse esitatud maavanemakandidaadi. Viimane omakorda nimetab valdadesse vallasekretärid, kes valla probleemide lahendamise eest hea seisavad. See on odavam ja efektiivsem variant.

Esiteks saaks tublisti vähendada avaliku ehk riikliku sektori osakaalu ühiskonnas. Väiksemate ja suuremate ametnike ning riigimeeste hulk ületab kuuekümne tuhande piiri. Kulud nende ülalpidamiseks on aga nii kolossaalsed, et neid saab julgesti pidada üheks inflatsiooni tekitavaks põhielemendiks.

Teiseks kaoks ära halenaljakad olukorrad, kus vallavalitsus on vallas suurim tööandja ja volikogusse kandideerivad riigiametnikud, kellel eetiliselt ei tohiks olla poliitikaga otseselt mingisugust pistmist. Või nn Ruhnu sündroom, kus vallavolikokku pääseb kolme-nelja häälega, sest valimisõiguslikke inimesi on ainult 43. Volikogu koosneb aga tervelt seitsmest liikmest.

Kolmandaks jääks oma liistude juurde need sajad inimesed, kes kandideerivad vallavolikogudesse lihtsalt uudishimu, sõprade või niisama nalja pärast. Volikogude tase on mõnel pool nii madal, et pilli- ja pullimeestel pole mingi kunst nendesse pääseda.

Ja viimaks hakatakse ometigi rohkem vaatama erakondade ja nende programmide poole, eemaldudes nii isikuvalimistest, mille naiivsed pooldajad loodavad, et tubli koolmeister või põllumees suudab üksi ära teha selle, millega riik aastaid saamatult rassib.

Kohalikel volikogudel on praegu küllalt suur võim ja suured võimalused, aga loomulikult ka vastutus oma tegude eest. Paljud saadikukandidaadid ei anna endale aru, mida need tingimused kaasa toovad, ja nii juhtub, et omavalitsused võtavad ülemäära laene ja teevad läbimõtlematuid kulutusi, mis tulevikus valusasti tunda annavad. Loodetavasti arvestavad omavalitsustesse pürgijad asjaoluga, et nende poliitiline pilotaazh käib maksumaksja rahakotil ja riigil on võimalus pankroti poole purjetavale vallale koht kätte näidata, kuna 209 olemasoleva valla arvuline vähendamine on alati aktuaalne teema.