Tippadministraator ei ole veel hea poliitik

Lühikese ajaga oleme jõudnud olukorrani, kus valitsus sisuliselt ei tööta. Ta kulutab meelsamini suurema osa oma energiast sisetülide õhutamisele, selle asemel et pärast kohalikke valimisi asuda ohtralt jagatud sotsiaalturumajanduslikke lubadusi täitma ning lahendada piirilepinguga ja riigieelarvega seotud probleemid.

Peaministri julgustaval eestvedamisel üritavad koalitsioonipartnerid, peamiselt reformierakond ja koonderakond, üksteisele võimalikult suurt kahju tekitada, arvestamata vastutustundetult seda, et mudamaadlus Toompeal vajutab sügava pitseri ka kohalikule võimuvõitlusele. Tallinnas ja Tartus ollaksegi juba võimujagamisega kimpus.

Asi muutus traagiliseks pärast Eesti Päevalehe artiklit kohalike valimiste eel, milles Tiit Vähi lükkas rohmakalt veerema kivikuuli, mis kõigepealt riivas valusalt reformierakonna ministreid ja prantsatas siis oravapessa. Kuid ilmselt ei tabatud kaugeltki igatsetud eesmärki.

Kui Vähi soovis olla arst, kes lõikab skalpelliga puruks mädapaise valitsusliidus, tuues niiviisi kõikidele asjaosalistele kergendust, siis ei käitunud ta eetiliselt. Ta jättis patsiendi sinnapaika, jooksis haigemajast tänavale ja seletades vastutulijaile, millised haigused patsienti vaevavad ning millised tulevikus vaevama hakkavad. Hea hakkas sellest ainult maaparteidel, kes pole reformierakonnaga kunagi läbi saanud ja jälgivad hea meelega, kuidas kaks partnerit tülitsevad.

Tõenäolisem aga on, et peaminister tahtis reformierakonda enne valimisi veel viimaseid võimalusi ära kasutades sadulast tõugata. Kõrvutades koonderakonna üsnagi mannetut seisu oravapartei omaga, avanes ehmatav pilt -- loosung «Meie muudame!» müüb ennast rahva seas endiselt hästi.

Veel enam, oravad keksisid jalalt jalale ja hõõrusid teistele nina alla, et kandideerivad oma nime all ning veel vastutavad selle eest, mida ette võtavad.

Ministrite kritiseerimine oli vastasele nagu hane selga vesi. Kuigi välisminister Siim Kallas avaldas arvamust, et tegemist on otseses mõttes näkku sülitamisega, jäi oravapartei äraootavale seisukohale ja nende reiting valijate silmis ei langenud.

Siis otsustas Tiit Vähi, et parim viis vaenlast lüüa on vaenlase enda relvaga, ja üllitas kümme vastuolulist käsku majanduse arendamiseks, milles reformierakondlased tundsid ära terve rea oma programmilisi seisukohti. Peale valimisi aga, kui oli näha, et reformierakond satub suurtes keskustes siiski raskesse seisu, nõudis Vähi kohest vastust sellele, kas oravapartei jätkab valitsuses või mitte.

Niiviisi tõestas peaminister, et tippadministraator ei pruugi olla ka hea poliitik, ja seadis valitsuse püsimise löögi alla. Reformierakond eesotsas oma liidri Siim Kallasega läks aga peaministri sepitsuste õnge ja peab nüüd nii mõnegi mõru marja alla neelama, sest Eesti poliitikas pole aumeestel midagi teha, kui nad ei suuda saavutada kompromisse.