Kuidas tõlgendada audiitori järeldusotsust

Eesti audiitortegevuse eeskirjade kohaselt peaks puhas audiitori järeldusotsus sisaldama lauset: «Auditeeritud aastaaruanne kajastab õigesti ja õiglaselt ettevõtte finantsseisundit ning majandusaasta tulemit.» Alljärgnevalt selgitan mõistet «õige ja õiglane kajastamine» (true and fair view). Mõiste «õige ja õiglane kajastamine» tähendus ei tarvitse olla üheselt arusaadav.

Õige kajastamine tähendab, et ettevõtte koostatud aruanne põhineb raamatupidamise andmetele, on kooskõlas vastavate raamatupidamisregistrite ja algdokumentidega. Õiglane kajastamine tähendab, et on kasutatud kohaseid arvestusprintsiipe, varad ja kohustused on hinnatud nende õiglase väärtuse alusel.

Näiteks, kui ettevõttel on olulises osas debitoorseid võlgu, mille tasumise tähtaeg oli juba aasta tagasi, siis nende võlgade kajastamine bilansis on ettevõtte varade õige kajastamine, sest võlgnevus eksisteerib reaalselt ning põhineb tegelikkuses toimunud majandustehingutel. Kindlasti pole niisugune kajastamine aga õiglane. Õiglase kajastamise seisukohalt tuleks neid debitoorseid võlgnevusi analüüsida ning tõenäoliselt hinnata nulliks.

Kui kindlustusfirmal puudub edasikindlustusleping kõrgema kui 50protsendilise riskiga kindlustuslepingute kohta ning ei ole tehtud olulises suurusjärgus provisjone, siis ei saa niisugust kajastamist nimetada õigeks ja õiglaseks. Pigem on tegemist selle kindlustusfirma tegevuse jätkuvuse printsiibi ohtu sattumisega ning ka audiitori järeldusotsus ei ole eeldatavasti puhas, vaid seal on ära märgitud tegevuse jätkuvuse printsiibi ohustatus. Kui ettevõtte spetsiifiline äritegevus on üles ehitatud ainult ühele ostjale, kes pankrotistus pärast bilansi koostamise kuupäeva, kuid enne aastaaruande tegelikku koostamist, siis on samuti tegemist ettevõtte tegevuse jätkuvuse printsiibi ohustatusega.

Eestis on probleemiks olnud äriringkondade soov üles hinnata ettevõtte põhivara, et ettevõtte omakapital paistaks suuremana. Seadusandlikud aktid seda otseselt küll ei keela, kuid hea raamatupidamistava ei näe ette põhivara üleshindamist.

Võib küll väita, et aastaaruande lisades on see põhivara üleshindluse summa ja sisu avatud, st tehing on õigesti kajastatud, kuid kas ümberhindluse tulemusena on põhivarad ka õiglaselt hinnatud? Ma arvan, et pigem mitte, sest on rikutud konservatiivsuse printsiipi. Audiitori väide, et niisugune ettevõtte aastaaruanne kajastab õigesti ja õiglaselt tema varasid ja kohustusi, võib osutuda väga problemaatiliseks. Niisugune ümberhindlus oleks asjakohane näiteks Inglismaal, kus hea raamatupidamistava näeb ette põhivara objektide ümberhindlust, lähtudes sõltumatu eksperdi hinnangust.

Erinevalt Eestist eksisteerib Inglismaal aga efektiivne turg ning ümberhindlus on usaldusväärne. Eestis on põhivara väärtuse üleshindamine aga väga problemaatiline, sest efektiivse turu puudumisel ei selgu põhivara reaalne turuhind enne, kui on toimunud vastava põhivara objekti müük. Järelikult võib mõistet «õige ja õiglane» interpreteerida eri riikides ja erinevates majandustingimustes erinevalt. See, mis ühes riigis on õige ja õiglane, ei tarvitse seda olla teises riigis.

Kuigi esmane vastutus ettevõtte aastaaruande koostamise ja selles sisalduva info õigsuse eest lasub ettevõtte juhtkonnal, võtab audiitor järeldusotsuse andmisega enesele suure vastutuse. Oluline on, et aktsionärid, kreeditorid jm majandusüldsus mõistaks õigesti audiitori järeldusotsuses kirjutatut.