Eesti jääb mõneks kuuks ilma IMFi memorandumita

IMFi memorandumiga seonduvat kommenteerib rahandusministeeriumi välislaenude ja välisabi osakonna juhataja Agate Dalton.

«Kui kaua Eesti memorandumeid koostab, sõltub sellest, kas valitsus taotleb rahvusvahelise valuutafondi (IMFi) otsest toetust oma majanduspoliitikale või mitte,» ütles Dalton. «Kui ühel hetkel leiame, et oleme tublid küll, siis ei sunni meid keegi märgukirjade tegemist jätkama.

IMFi põhikirja artikli 4 kohaselt peavad liikmesmaad igal aastal IMFi personaliga konsultatsioone oma makromajandusliku olukorra ja arengu üle. Mis vormis koostöö väljendub -- kas tehakse märgukiri või võetakse räägitu lihtsalt teadmiseks --, on vaid fakti küsimus. Mart Siimanni valitsuse programmis on kirjas, et teeme veel vähemalt ühe memorandumi.»

«See ei ole otseselt järelevalve, vaid koostöö. Ega IMF tule meile midagi nina peale kirjutama, meie poliitikasse või majandusse sekkuma. Kui nende arvamust eirame ja midagi valesti läheb, siis osutavad nad ebakohtadele oma iga-aastases ülevaates.

IMFi ülevaade vastava riigi majandusest on dokument, mida enne laenu andmist (ka kommertspankadele) vaatavad nii EBRD, Maailmapank, EIB, Põhjamaade investeerimispank kui teised rahvusvahelised finantsinstitutsioonid. Kui rahvuslikku statistikasse suhtutakse alati väikese reservatsiooniga, siis IMFi ülevaadet peetakse üheks objektiivseimaks.»

«Mis puudutab lisaeelarvet, siis selle suhtes konsulteeriti enne riigikogule esitamist IMFiga ja seetõttu polnud nad väga negatiivselt meelestatud. Monopolide reguleerimise nõukogu suunas oli aga esimene samm energiaseaduse vastuvõtmine. Seal sisalduv energiainspektsioon ongi mingil määral nõukogu alglüli.

Kõige suurem probleem memorandumisse kirjutatuga võrreldes on siiski üldvalitsemiskulude defitsiit. See on nähtus, mida on meie valuutakomitee korralduse ja väliskaubanduse defitsiidi kõrval raske taluda.»

«Ei tohi asju omavahel segamini ajada. Eesti keskvalitsus on omadega tasakaalus, defitsiidi on põhjustanud kohalike omavalitsuste laenud ja sotsiaalfondi ülekulud seoses nende varasemate tagavarade ärakasutamisega viimasel kahel aastal.

Kuni ametnike palgad tulevad eelarvest, võib ametnike suur arv olla ebaratsionaalne, ent ei saa tekitada defitsiiti, sest eelarvest ei saa maksta rohkem, kui raha on.

Kuigi IMF on meile ette heitnud palkade liiga suurt osa eelarvest ja sisemajanduse koguproduktist, oleme ametnike arvult tegelikult võrdsed OECD riikidega. Ei saaks pidada õigeks asuda praegu administratsiooni laiali saatma, et pärast Euroopa Liitu astumist hakata tänavalt uusi inimesi korjama.

Maailmapanga viimane maailma arengu ülevaade näitab, et ametnike arvu on kahandanud arengumaad ja kasvatanud arenenud riigid, kus avaliku sektori osa majanduses on väike, aga kontroll riigi varade üle range.

Igal juhul on absoluutselt vale mõnikord riigieelarve arutamisel ilmnev suhtumine, et võtame aga kõigilt ministeeriumidelt viis protsenti maha.»