Eesti raamatupidamise aruannete esitlus ei vasta rahvusvahelisele heale tavale

Kas üks keskmine Eesti ettevõtte aastaaruanne on üldiselt ülesehituselt kooskõlas Rahvusvaheliste Raamatupidamise Standarditega (IAS) ja rahvusvahelise hea tavaga? Vastus on kahjuks ei. Tähtsaimate erinevustena võib välja tuua järgmisi.

- Aruande komponendid.- Eesti Raamatupidamise Seadus (ERS) nõuab aruandes kahte põhikomponenti (bilanss ja kasumiaruanne) ning kuni 15 lisa (väga harva vaevuvad Eesti ettevõtted tegema midagi lisaks seadusega nõutule). IASi aruanne koosneb neljast põhikomponendist (lisaks Eesti omadele veel rahavoogude aruanne ja omakapitali muutuste aruanne) ning piiramatust hulgast lisadest. Peale suure hulga kohustuslikult avaldamisele kuuluva informatsiooni tuleb IASi lisades lahti kirjutada ka kõik muu, mis võib olla aruande kasutajale oluline ettevõttest õige pildi loomisel.

- Aruandee vormid.- ERS kirjutab rangelt ette bilansi ja kasumiaruande formaadid. IAS tõdeb, et erinevate ettevõtete jaoks võivad sobida erinevad aruannete vormid. Seetõttu ei tee IAS mingeid rangeid ettekirjutusi, vaid loetleb ainult need põhilised read bilansist ja kasumiaruandest, mis peaksid olema igal juhul avaldatud. Ülejäänu tuleb koostada nii, et see oleks lugejale võimalikult hästi arusaadav.

- Olulisuse printsiip.- Kuigi ka ERS sisaldab viidet olulisuse printsiibile, Eesti ettevõtted seda praktikas oma aruannetes tavaliselt ei järgi, mistõttu bilanss ja kasumiaruanne kubisevad täiesti ebaolulistest kirjetest. Tulemus on see, et bilanss ja kasumiaruanne võtavad enda alla mitmeid lehekülgi, olles samal ajal väga raskesti loetavad. IASi bilanss ja kasumiaruanne on tavaliselt lühemad (mahuvad üldjuhul kumbki ühele leheküljele) ning sisaldavad ainult olulisi kirjeid. Bilansi ja kasumiaruande ülesanne on anda aruannete lugejale kiirelt ülevaade kõige tähtsamast, mitte koormata teda pisidetailidega. Aruannete loetavusele ja olulisuse printsiibi järgimisele aitaks kaasa suuremate ettevõtete aruannete koostamine täiskroonide asemel tuhandetes või miljonites kroonides.

- Avalikustamisele kuuluva informatsiooni hulk. Kui bilanss ja kasumiaruanne on IASi aruandes lühemad, siis lisad vastupidi on tunduvalt pikemad kui ERSis. Lisade ülesanne on selgitada bilansi, kasumiaruande, rahavoogude aruande ja omakapitali aruande kirjeid ning anda informatsiooni potentsiaalsete kohustuste ja kõige muu kohta, mis on oluline ettevõtte tegevuse analüüsimiseks. Jällegi, kuigi Eesti ettevõtted märgivad lisades sageli ära, et neil on sajakroonine võlg maksuameti ees, minnakse vaikides mööda miljonitesse ulatuvatest potentsiaalsetest kohustustest.

- Raamatupidamismeetodite kirjeldus. Eesti ettevõtted ei vaevu oma aruandes tavaliselt kirjeldama ettevõttes rakendatud raamatupidamisprintsiipe. IASi aruannetes on see üks tähtsamaid lisasid, mis on hädavajalik selleks, et analüütikud saaksid tungida numbrite sisusse. Kahe pealtnäha sarnase firma kasumi võrdlemine on sama, mis õunte ja apelsinide võrdlemine, kui me ei tea, mis meetodeid kasutades nad sellise tulemuseni jõudsid.

Kokkuvõttes võib öelda seda, et kui Eesti aruandeid tehakse üldjuhul vormitäiteks ja neid nõudvate asutuste ettekirjutusi silmas pidades (nt äriregister, maksuamet jne), siis IASi aruannete eesmärgiks on see, et nad oleksid võimalikult informatiivsed ja hästi loetavad kõigile nende kasutajatele (aktsionärid, investorid, laenuandjad, töötajad jt). Samas saab hea tahtmise korral ka ERSi aruannet koostades järgida enamikku IASi aruannete esitluse printsiipe.