Liikumine kaoses

Riiklik laenamine kui finantseerimisteenuse osutamine saab toimuda kaudses või otseses vormis. Kaudsel sekkumisel antakse riigiressursid finantsasutuste käsutusse, kes laenavad need vastavalt kokkuleppele välja, lisades intressimarginaali. Otsesel sekkumisel pakub teenust vahetult riik. Sarnase valiku ees seisab praegu ka valitsus oma sihtasutuste reorganiseerimise kavaga.

Riigi otsese sekkumise kahjuks räägib asjaolu, et see arvatakse olevat suhteliselt kulukas ja ebaefektiivne. Ettevõtluse aktiviseerimiseks määratud laenuressursi ja garantiide pankade kaudu suunamise kasuks räägib selle säästlikkus (püsikulude vähenemine). Riigi kulutused arvatakse piirduvat ainult lepingutingimuste väljatöötamise ja järelevalvega.

Vaatamata esimesel pilgul kaudse sekkumise vaieldamatutele eelistele, toon välja ka võimalikud ohud. Esiteks. Negatiivne külg pankade kaudu sekkumisel (laenu ja garantiide puhul) on see, et erasektor püüab igal juhul saavutada tingimusi, mis piiraksid kõige vähem.

Teiseks. Eksisteerib võimalus, et ebaselgete tingimuste korral või kui laenusaajad tegutsevad suure riski või pangale suurte halduskuludega seotud projektide piirkonnas, siis pangad ei hakkagi üldse laenude väljastamisega tegelema ilma riigipoolsete suurte järeleandmisteta.

Kolmandaks. Omades infomonopoli riigi suhtes, leiab aset pangasisene selektsioon -- endale jäetakse nn head projektid, riigile garanteerimiseks suunatakse kehvemad. Põhimõtteliselt võimaldab selline süsteem pangale priskeid teenimisvõimalusi, laenukõlblikuks saavad ka laenukõlbmatud projektid -- ebaõnnestumise peab hüvitama riik.

Neljandaks. Uue süsteemi oht on (nii nagu sellest ametnikud on rääkinud ja ajalehed kirjutanud), et pangad muutuvad vähem nõudlikuks. Pole enam mõtet nõudlik olla, sest riskid maandab riik. Võib muidugi ütelda, et siis selle või teise pangaga enam koostööd ei tehta. Tegelikkuses suurt valikut pole.

Viiendaks. Pankadest laenugarantiide saamiseks suunatud projektide analüüs nõuab samuti suurt hulka inimesi. Suurt kokkuhoidu laenuandvate sihtasutuste senise töötajaskonnaga võrreldes pole võimalik saavutada. Kokkuhoid on võimalik sihtasutuste nõukogude tasandil.

Kuuendaks. Laenuandmine ei muutu lihtsamaks. Teades senist sihtasutuste laenuandmise süsteemi ja meetodeid, julgen väita, et need polnud ei keerulised ega ka bürokraatlikud. Laenuandmise kohapeale kättetoomisel ei ole samuti mõtet, sest nagu me teame, võib Eesti kolme tunniga otsast otsani läbi sõita.

Seitsmendaks. Mõnes mõttes on ebakorrektne uus sihtasutuste jaotus (projektideks ja kindlustamiseks). Sama hästi võiks liita vanglate ameti ja maksuameti või päästeameti ja tarbijakaitseameti. Rahalise säästu väljaarvutamise võimaldaksid mõlemad variandid.

Kaheksandaks. Aastatel 1995--1997 oli majandusministeeriumis riiklik ekspordiabi programm, mille operatiivne juhtimine viidi majandusministeeriumist välja põhjusel, et see oli bürokraatlik ega vastanud ettevõtjate nõudmistele ning vajadustele. Praegune kava meenutab endise olukorra taastamist.

Riigi juhtimises on säästlikkus tähtis (küsimus on eelarve puudujäägis, mida kaetakse sihtasutuste poolt väljaantud laenude müügiga pankadele ja raha mitteeraldamisega) ja on selge, et sihtasutusi on praegu palju (vähemalt kolm praegust sihtasutust loodi 1993. aastal, seega praegu võimuloleva peaministri valitsemisajal).

Samas pole aga ka mõtet alahinnata koondamisega, liitmisega ja ühendamisega kaasnevaid riske, millest mittearusaamisele viitavad mitmed väljaütlemised.

Kaoses liikumine nõuab suurt oskust. Hea, kui valitsuse tegevus selles valdkonnas viiks natukene suuremale korrastatusele, ja liitmist, ühendamist ning koondamist ei lõpetataks suurte kahjudega, mille lõppkokkuvõttes maksavad kinni maksumaksjad.

Arvestades majandusministeeriumi ja pangatöötajate ajakirjanduses väljaöeldut, arvan, et liitmist ja delegeerimist on alustatud valesti. Lõpetuseks sobiks tuletada meelde rahvatarkust, et vanasse kaevu pole mõtet enne sülitada, kuni uus pole valmis, ja ka pärast ei tasuks.