Eesti majanduse konkurentsivõime pole sama ettevõtteühiku konkurentsivõimega

Eesti ettevõtete ja nende toodangu rahvusvaheline konkurentsivõime on olnud intensiivse arutelu objektiks juba mitmetel aastatel.

Ettevõtjad on väitnud, et viimase kaheksa aasta jooksul aset leidnud Eesti suhtelise hinnataseme tõus on vähendanud peaaegu samas proportsioonis meie toodete konkurentsivõimet. Eesti Pank on aga vastanud, et suhtelise hinnataseme tõus ei ole vähendanud Eesti toodete konkurentsivõimet, kuna hinnatõusu on põhjustanud Eesti majanduse üldine tootlikkuse tõus.

Autor alustab nimetatud kahe näiliselt vastandliku seisukoha analüüsimist hüpoteetilisest alguspunktist, milleks on Eesti krooni kasutuselevõtt ja sidumine Saksa margaga 1992.aasta juunis. Milline oli siis Eesti ettevõtjate konkurentsivõime võrreldes Lääne ettevõtjatega? Sellele küsimusele annavad ilmeka vastuse Eesti ettevõtjate tolleaegsed kasumimarginaalid (nii investeeritud kapitaliühiku kui tööjõuühiku kohta), mis ületasid Lääne-Euroopa vastavaid näitajaid keskmiselt 5-10 korda. Eksportijatel veelgi enam.

Ettevõtluse kui tootmissisendi defitsiit takistas väga oluliselt majanduse arengut -- ettevõtjate proportsioon majandusagentide seas oli palju väiksem kui meie lääne- ja põhjanaabrite. See oli põhjustatutud ärivaenulikest hoiakutest.

Seejuures ei olnud väiksem mitte üksnes ettevõtlusega tegelevate isikute suhtarv (kvantiteet) vaid ka ettevõtlusega tegelejate pühendatus oma kasumi maksimeerimisele (kvaliteet) -- madalam oli oma kasumi maksimeerimisele pühendatud tegevuste suhe kõikidesse riigis läbi viidud tegevustesse.

Samal ajal kui tööjõud ja maa olid allahinnatud, olid ettevõtlikkus ja kapital suhteliselt ülehinnatud. Siit järeldusk, et mõistlik on lahutada Eesti ettevõtlusühikute konkurentsivõime Eesti majanduse konkurentsivõimest.

Eesti ettevõtlusühikute konkurentsivõime oli 1992.aastal võrreldes Lääneriikidega suhteliselt kõrge. Eesti majanduse konkurentsivõime aga suhteliselt madal ja seda lisaks mainitud ettevõtluspuudusele veel tänu paljudele muudele faktoritele. Neist kõige iseloomulikumad olid üldine kõrge riskitase, mis takistas kapitali ja ettevõtlikkuse juurdevoolu välismaalt ning kohaliku tööjõu madal kvaliteet.

Järgnevaid aastaid (1992-1999) on iseloomustanud järgmised neli põhitendentsi: a) hinnataseme tõus (hinnakonvergents); b) ettevõtjate proportsiooni suurenemine (ettevõtlusühikute arvu kasv); c) üldise riskitaseme vähenemine (poliitilise riski vähenemine, seadusandluse korrastumine, info kättesaadavuse paranemine); d) kohalike tootmissisendite kvaliteedi paranemine (infrastruktuuri arenemine, tööjõu ja ettevõtjate kogemuste suurenemine).

Kõik need arengud on olnud pidevad ja omavahel tugevasti seotud. Need majanduse fundamentaalarengud on aga ka raskesti kvantifitseeritavad, mistõttu tuleb neid sageli hinnata üksnes kaudsete näitajate, nagu kasumimarginaalid, maksebilanss ja SKP, alusel.

Kui nüüd esitatud arengute taustal vaadelda Eesti ettevõtlusühikute konkurentsivõimet, võib üsna julgelt väita, et viimane on aja jooksul langenud. Tõenäoliselt ei ole kohalike tootmissisendite kvaliteedi paranemine ja üldise riskitaseme alanemine üheskoos kompenseerinud enam kui viiekordset keskmist (tootmissisendite) hinnatõusu -- ja isegi vastupidisel juhul tuleks saadud kasumit jagada suurema arvu ettevõtlusühikutega.

Pealegi on üldise riskitaseme ahenemise mõju olnud suhteliselt soodsam välismaistele kui kohalikele ettevõtjatele, kuna viimased on mõistetavatel põhjustel alati olnud kohalikest oludest paremini informeeritud.

Enam ei ole ilmselge, kas Eesti ettevõtlusühikute konkurentsivõime on praegu veel kõrgem võrreldes Lääne ettevõtlusühikutega. Mõningal määral on kõrgemad nii Eesti ettevõtjate kasumimarginaalid kui riskitasemed. Eeldades ettevõtlusturu mingitki efektiivsust, peaks küsimusele aitama vastata ettevõtlusühikute liikumisvoo suund.

Eesti majanduse kui terviku konkurentsivõimet on aga esitatud fundamentaalarengud mõjutanud sootuks erinevalt. Kaalukeeleks on siin ettevõtlusühikute arvu kasv, mis sai võimalikuks tänu kohalike elanike hoiakute kohanemisele muutunud oludega ja üldise riskitaseme langemisest tingitud välisettevõtjate sissevoolule.

On tõenaoline, et ettevõtluspuuduse kui Eesti majanduse pudelikaela likvideerumine käsikäes üldise riskitaseme vähenemise ja kohalike tootmissisendite kvaliteedi paranemisega on kompenseerinud hinnataseme tõusu. Seega on mõistlik oletada Eesti majanduse konkurentsivõime mõningast tõusu. Igal juhul on aga Eesti majanduse kui terviku konkurentsivõime areng olnud tunduvalt soodsam Eesti ettevõtlusühikute konkurentsivõime arengust.

Seega -- pöördudes tagasi artikli alguses eistatud ettevõtjate ja Eesti Panga seisukohavõttude juurde -- võib õigus olla mõlemal. Kui ettevõtjad peavad silmas vaid enda isiklikku konkurentsivõimet, siis tõenaoliselt on viimane tõepoolest võrreldes 1992.aastaga vähenenud -- eriti juhul kui nad pole vahepeal oluliselt suurendanud oma ärialast pühendumust. Kui aga Eesti Pank hindab kõikide riigis antud hetkel tegutsevate ettevõtjate summaarset konkurentsivõimet, siis viimane on rahareformiaegsega võrreldes pigem suurenenud.

1992--1999 Eesti majanduses toimunud neli peamist arengut

- Hinnataseme tõus

- Ettevõtjate arvu kasv

- Üldise riskitaseme vähenemine: poliitilise riski vähenemine, seadusandluse korrastumine, infovahetuse paranemine.

- Kohalike tootmissisendite kvaliteedi paranemine: infrastruktuuri arenemine, tööjõu ja ettevõtjate kogemuste suurenemine